Onu Moritza sõnaraamat / Vseviov

 Sõnade valik oli võrdlemisi sümpaatne. Sõnaseletused läbivalt stiilipuhtalt kindla käekirjaga. Loed paar sõna ära – väga kena. 

Aga kindlasti ei tohiks liiga palju korraga lugeda, jumal hoidku selle eest, et veel kogu raamat järjest! Siis tekib üleküllastus ja tugev vastumeelsus, sest see patroneeriv ja onulikult manitsev stiil viskab ühel hetkel sajaga ventilaatorisse. Ja kuna praktiliselt enamus lugudel on aina uued ja uued tegelased, siis see virvarr ajab pea kirjuks. Ehk olekski võinud tegelaste galerii väheke koomale tõmmata ja isiklikult mulle oleks meeldinud, kui onu Moritza näol oleks lisaboonusena tekkinud konkreetse ajastu detailsem illustreerimine, Moritz ise selle keskpunktiks. Praegu ju ka midagi nagu tekkis, aga kole palju auru läks tühjale-tähjale sõnavahule stiilis "Jürile meeldis Mari" (nimesid võid vabalt vahetada, neid oli mustmiljon). 

Moritz ise oli muidu selline stiilne karakter, eriti tema suhtumine naistesse ja venda :) Meeldis ka värvitoonide kirjeldamine. Mõeldes, kui vähe oli tol ajastul rõivastuses kirkaid ja puhtaid värve, ikka kaldus kõik sinna pruun-beež-hall-skaalale, siis nende toonide kirjeldus siin raamatus oli küll tase omaette. 

Nii et kõik Vseviovi austajad, andke aga tuld, aga õppige siis minu vigadest ja lugege mõõduka tempoga!