Üks väga-väga isemoodi raamat, mille meeldimine ilmselgelt otseselt seotud sellega, kuidas sellele läheneda.
Kui nägin seda ilmumas, siis oli mu esimene mõte raudne EI. Need valged plasttoolid on nii tülgastavad, need värvid, üldse see kaanekujundus (vabandan, saan aru, et keegi on oma töö teinud parimate kavatsustega, aga no tõesti ei meeldi) ja ega annotatsioon tagakaanel, milles lubatakse kolme laipa, ei kutsu ju samuti. Mõtled ju kohe - krimka. ja kui mulle ei meeldi ühe laibaga krimkad, siis uskuge mind, kolm laipa ei meeldi ammugi mitte.
Taevane arm, see EI ole krimka. Nii et kõik kriminullide pelgurid, tulge tagasi ekraanide ette!
Ah et miks mina siis ikkagi raamatu kätte võtsin? Vahel piisab pisukesest vihjest ja õigest lausujast. Kui ma ei eksi, siis mainis Eia Uus seda teost oma uues raamatus "Kirjad Buenos Airesest". Ja mitte ainult ei maininud, vaid lisas ka, et selle idee on otseselt kantud Argentina 2001. aasta majanduskriisist. Hoopis teine tera, kas pole?
Põhimõtteliselt jah, lugu algab kolme laibaga, seejärel on terve raamat muud toredat juttu... ja siis viimastel lehekülgedel mainitakse neid kolme laipa veel natuke. Ei mingeid kriminaliste ringi kakerdamas, ei mingeid sõrmejälgi, ülekuulamisi vms tavapärast krimimudru.
Väga haaravalt ja põnevalt on kirjeldatud mõne perekonna kolimist keskmisest jõukamasse asumisse, igapäevaelu paljude võimalustega. Raha annab vabaduse, tahame uskuda, ent siin me näeme ka, kui palju kirjutamata ja kirjutatud reegleid kammitseb selliseid inimesi. Suhted, töö, haridus, "sõbrad", sport, seltsielu, kokku on see paras peavalu. Kuigi pealtnäha jutustatakse meile suvaliste ilukirjanduslike tegelaste elusid, annab see siiski äärmiselt huvitava ülevaate riigis toimuvast. No nagu meie "Õnne 13", ainult veidi kompaktsemal kujul :)
Majanduskrahh, no see tuleb ka ja keegi ei taha oma naabrite ja sõprade ees näidata, et tal tuleb kriisile alla vanduda. Seega tehakse halva mängu juures head nägu viimse hetkeni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar