"Puhas kirg"
Prantslaste kinopilti ma pigem usaldan ja seepärast ei kontrollinud rohkem tausta. Tegelikult oli üllatavalt sisutühi, peamiselt oli rõhk paljal ihul ja kahe keha ühinemisel. Tuimal ühinemisel, ma ütleks. Peategelased mõjusid ärritavalt, mõlemad omamoodi lollid. Selline üheplaaniline ja kergelt närviajav lugu. Pool oma uneajast raiskasin sellele.
Saalist väljudes pahvatasime ühekorraga, et nagu "Kutsu mind omanimega". Just loo (mitte)arenemise ja paigal tammumise osas, muus osas kattuvusi ei olnud.
"Vee peal"
Olen aastaid tagasi lugenud ka Ruitlase raamatut ja kuigi raamatus oli minu jaoks ehk liiga palju kalapüüki, siis see ei seganud ja raamat pigem meeldis. Film meeldis veelgi enam. Kõik see elufilosoofia, karm reaalsus, samas siiski helge ja südamlik ja no esimese armastuse lugu ja... Sai nutta ja sai naerda, nagu klassikud ütlevad. Minuealistele kergelt nostalgilinegi. Piisavalt hoogne. Üldiselt kõneleb paljudest olulistest teemadest ja suhetest, õige nurga alt, vajutab emotsionaalselt "õigetele nuppudele", samas nõmedalt manitsemata, et ma paneks selle kõigile varateismelistele kohustuslikuks filmiks.
Naistekätš oli muidugi meistriklass! Ja kuigi mõni uuema aja noor linnainimene võib ju arvata, et see oli liialt üle võlli, siis... no ei olnud. Maal just nii elati.
Ja kui ma tavaliselt ei viitsi filmitegijatega intervjuusid lugeda, vestlusega eriseansid on veel eriti tüütud, siis seekord olid needki sisukad. Soovitan lugeda Eesti Ekspressis Madis Jürgeni intervjuud Peeter Simmiga.
Ise kavatsen filmi ka teist korda vaatama minna.
"Ülakorruse rahvas"
Kinonädala lõpetasin hispaanlastega. Väga hea stsenaarium. Särtsakas dialoog, kiire vaheldumisega, nii mõnelgi korral ootamatute pööretega. Tõsi, alguses tundus esimese paari näitlejatöö kuidagi... tuim, ma ei saanud nendega samasse rütmi, küllap vajasin harjumiseks aega.
Selle filmi vaatamist ei kahetse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar