Reede, 10. september 2021

Järgmisel...

... aastal (kui ma üldse väravad peaks lahti tegema, aga no ma vist ikka pean) kavatsen ma midagi selle hooajaga ette võtta. Näiteks nihutada selle kuu võrra ettepoole või midagi. Igatahes pean ma ilmtingimata hooaja lõpetama kusagil augusti keskpaigas, sest see, kui suureks need ämblikud tänaseks paisunud on, EI OLE normaalne. Mul on küll üks broneering juba augustikuu teise poolde lukku pandud, aga no see jääb ka suve viimaseks, seda ma ütlen. 

Praegu on olukord igatahes üle mõistuse katastroofiline! Ma magan põhimõtteliselt üks käsi üle voodiserva pigistamas Makita käsitolmuimejat. Selle aku peab olema kogu aeg kurguni laetud, varuaku pea olema kolme meetri raadiuses. Olgu taevas armuline sellele inimesele, kes peaks vahepeal mu akusid näppima ja neid siis trelli vms taha unustama kuhugi krundi teise otsa. Duši all käin samuti tolmuimejaga. Rätikuid peksan ja soputan endiselt, varasemaid selleteemalisi elamusi võid lugeda siit. Sellesamuse viidatud postituse otsimiseks guugeldasin suvehiidlane+ämblik, olles veendunud, et no niimoodi otsides ju ometi ei lehvita guugel-muugel ä-piltidega. Aga no kus sa sellega. Täiesti rõve.

Igatahes ma olen täiesti endast väljas. Ja jutt on praegu kõigest keramajast, homme-ülehomme tuleb mul see kõik, aga kolm korda hullemal kujul, üle elada vanas majas.

Kuidas ma eelmised sügised hakkama sain, ma ei tea. Ilmselt uinutasin end iga õhtu ohtra veiniga magama. Samas ei olnud olukord ka nii hull. Näiteks praegu olen ma pidanud juba paar hommikut ärkama nii, et hommikul ärgates ripuvad voodi ümber laest alla räiged võrgud, milles kiiguvad need roostekarva tegelased. Ometi olen ma õhtul kõik üle kontrollinud, puhastanud territooriumi vaenlastest, aga ei, sellest ei piisa.

Tänan tähelepanu eest, kergem ei hakanud.


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar