Hakkan vist ikka päriselt hiidlaseks muutuma. Müügitööd teen ma juba ammu nii nagu hiidlased (kes ei mäleta või ei tea, see leiab mu "Minu Hiiumaa" raamatust mäluvärskenduse, lk. 205 "Turundus hiidlaste moodi"). Teine hiidlaste tunnus pidavat olema, et nood kohvikutepäevi väldivad. Ma otseselt ei vältinud, aga ega ühessegi ei jõudnud ka. Üle vee vaid nägin, et Sarvel oli tolmupilv üleval ja autod sirges rivis sõitsid kohvikusse.
Sadamas oli ka täna harjumatult tühi, isegi bronnirida oli ahtake, üldjärjekorda õieti polnudki. Nii et üks bläkk on oma töö teinud ja nüüd siis järgmised kolm aastat teeme jälle veenmistööd, et võib küll saarele tulla ja pole siin midagi hullu praamidega. Mäletan, et mõni aasta tagasi just nii oli.
Stiilinäidet sellest, millega me siin öösiti tegeleme, ma panema ei hakka. Kui on pill ja pillimees ja rahvas, siis ikka hommikuni laulmiseks ka läheb. Iseenesest pole selles midagi uut, ainus erinevus, et seekord osalesin mina hommikumantlis. Ka diskotamises. Laulma hakkasime alles siis, kui päkad tuld lõid (jah, ma olin ka paljajalu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar