"Horisontaalne ajalugu" Brian Fagan, Nadia Durrani
Milline tore raamat ja keegi pole sellest mulle kõssanudki, sattus lihtsalt raamatukogust läbi joostes teele ette.
Voodi võetakse üksipulgi lahti, ja mitte ainult ehitusdetailides, kuigi ka seda tuleb ette. Ennekõike ikkagi kõik see, mida voodis tehtud on. Sünnist surmani. Lisaks voodis toimunud seltsielu ja sealt valitsetud riigid. Porduelu, mis sõltuvalt ajastust ja geograafilisest asukohast võis tähendada kõikvõimalikke kombinatsioone. Leheruumi jagus ka kokkupandavatele reisivooditele (koguni magamiskottide kujunemisele) ja unerohustki oli juttu.
Lohutav oli jälgida mitmete arvamuste/uskumuste muutust läbi ajaloo. Olgu selleks magamistoa õhk (kord peeti ebatervislikuks ruumi tuulutamist, rohked ja paksud voodieesriided aitasid hoida hea ummuksis õhu, siis jälle vastupidi), voodis pikali sünnitamine (see ajalugu oli ka põnev lugeda, m i k s üldse naised voodisse suruti sünnitama), väikelaste magamine koos vanema(te)ga või voodilutikad (arvati aitavat nii mõnegi tervisehäda puhul... no tõesti!).
Muide, suhtumine on olnud erinev ka une kestusesse. Meist paljude uskumus, et üks pikk ja terviklik uni on efektiivse päeva alus, ei pruugi pädeda. Kahefaasiline uni on hoopis tõhusam. Ja see ei pea tähendama ainult seda, et magad pika ööune ja sutsaka lõunaund, vaid võibki olla kahes osas ööuni. Viimasel ajal täitsa minu teema.
Väga põnev lugemine ja kindel soovitus kõigile neile, kes voodist lugu peavad!
P.S. Eriti meeldis mulle (ei mäleta, millal ja kelle) suhtumine, et padjad on naiste pärusmaa ja meestele on sobilik puuhalg pea all magada.
"Tangerlanna" Christine Mangan
Vaadates süžeed ja ülesehitust, siis väga lootustandev. Idee ei ole midagi enneolematult uudset, ent on omal moel köitev. Teostus jääb siiski veidi nõrgaks ja lugu vajub kokku. Autor on ilmselt püüelnud psühholoogilise põneviku poole, ent suur osa selle alla liigituvatest sündmustest on armetukesed ja aegsasti aimatavad. Kui aga mitte otsida põnevust ja lugeda seda lihtsalt kui veidi venivat naistekat, siis veab välja küll.
Reisiraamatute lootusetu austajana tooks välja hoopis tugevuse selles vallas. Siin on palju olustikukirjeldusi ja pildikesi Tangerist, mida loed kui mõnusalt kulgevat reisikirjandust. See pool töötas mu jaoks hästi.
Olen seda sarja nüüd mitme nurga pealt mekkinud (mitte küll kõike) ja pilt hakkab selgeks saama, kuhu suunda sarja romaanid kalduvad. Jätan selle siinkohal sõnastamata, aga kirjastaja võib endale õlale patsutada küll: siht on selge ja toimib.
"Minu Riia" Lenno Vaitovski
Mahlakas ja kujundirikas keel oli mõnus lugeda, mehed kohe kuidagi lähenevad lähteülesandele mänguliselt. Tõmbaksin julgelt paralleeli "Minu Leeduga", mis oli ka mõnusalt muhe, justkui hea tekst peaks kompenseerima sihtkoha, mille suhtes meist paljudel on... eelarvamused.
Sisu poolest on see poppide ja noorte inimeste Riia, eks natuke johtuvalt autori tööst iluilmas. Töö neelaski autori ajast lõviosa, tasakaaluks serveeritakse lugejale ohtralt patseerimisi Riias. Jalutuskäigud on toredad, ent ma olen seisukohal, et kõige toredamad on need ikka jalutajale endale.
Minu Riia? Jõudis küll tekkida, ent kahjuks vahetult enne koroonat. Sain käia ooperis, hästi süüa-juua-magada ja mõelda, et hakkan seda iga talv tegema, ent siis loobiti kaardid segamini ja nüüd ei teagi, mis edasi saab.
Ja lõik, mille eest ma tahaksin autorit kallistada:
"Hotellituba on koht, kus inimene kohtub iseendaga. Selles ruumis ei ole tavaliselt ühtegi pidepunkti, millest kinni hakata (kui sa just ei taha kinni hakata sellest kohutavast lillemaalist voodi kohal), erinevalt kodust, kus on mustmiljon eset, mälestust ja tegevust, mille mõjul tähelepanu mujale lendab. Hotellis oled sa üksi iseenda ja oma mõtete, ja – pigem tihti kui harva – ka kohutava sisekujundusega. Ilmselt sellepärast ongi ka kõige viletsamas toakeses alati televiisor (ja noh, ka minibaar), et soovi korral endast ja interjöörist mõne aja puhata."
"Ellujääjad" Alex Schulman
Paar esimest peatükki ei saanud raamat minust kinni, siis aga ei lasknud lahti. Hooletumal lugemisel ehk tõesti ei paelu, ent kui hakata süüvima kolme venna ja nende vanemate vahelistesse suhetesse, siis lajatab see raamat sajaga. Ja mulle meeldib, et ühe perekonna lugu jutustatakse meisterlikult ja põhjalikult läbi teatud olustikupiltide ja väikeste detailide, jättes täiesti kõrvale triviaalsed kirjeldused, mille põhjal me muidu oleme harjunud inimesi/tegelasi paika panema (nt kellegi omandatud haridus, töökoht, päritolu jms). Mu jaoks päris uus ja huvitav kogemus.
Aga jah, üsna valus lugemine helgetesse suvepäevadesse.
Lisapunktid lähevad loo ülesehitusele!
"AS Kättemaks on magus" Jonas Jonasson
Mu mustadeks päevadeks hoitud lektüür sai viimaks läbi. Ja mitte seepärast, et oleks hambad ristis vaevaliselt seda lugenud, vaid ikka jaopärast vastavalt võimalustele, leheke täna, teine ülehomme. Aga vähemalt tead, et hullumeelsel suvel on midagi, mis hoiab sind ära triivimast ja tõstab tuju.
See on vana hea Jonasson: peadpööritav, tempokas, ülevaatlik ja kokkuvõtlik oma lihtsas sõnastuses, piisavalt vaimukas ja humoorikas. Ja nagu ikka, tõlkija peab suutma paadis püsida (suutis, muidugi suutis!).
See on vana hea Jonasson: peadpööritav, tempokas, ülevaatlik ja kokkuvõtlik oma lihtsas sõnastuses, piisavalt vaimukas ja humoorikas. Ja nagu ikka, tõlkija peab suutma paadis püsida (suutis, muidugi suutis!).
Jonassoni tegelastegalerii ei ole kunagi kahvatu, nii ka seekord - rahvusromantikust kunstikaupmees, kes elu keerdkäikudes "saab" endale tumedanahalise poja, kelle ta ühel hetkel Aafrikasse lõvidele söödaks läkitab ja kes seepeale taevast sadanud pojana lapsendatakse ühe kohaliku ravitsejamehe poolt. Viimane reisib peagi Rootsi, otsima oma jumalast saadetud poega, kes sooritab kõik masai sõdalase katsumused, väljaarvatud see viimane ümberlõikamise teema, ja kui ravitsejamees külma talvesse saabub, siis alles hakkab juhtuma. Ja siis on veel kunstikaupmehe naine, kellest saab õige ruttu endine abikaasa ja siis üsna varsti hoopis selle sama kunstikaupmehe poja naine... Läks juba segamini? Pole viga, raamatut lugedes on kõik selge ja loogiline, kiirkokkuvõttena kõlab veidi ulmelisena jah. Olgem ausad, ega Oidipuse lugu ju ka kuigi loogiline ole.
Poliitiline kallutatus muidugi lööb tugevalt sisse, aga rootslaste puhul ei saa sellest enam ammu üle ega ümber. Samas ma luban, et seda raamatut annab lugeda ka nii, et sotsid otseselt just silme ees ei virvenda.
Ma juba ootan, mis Jonassonilt järgmiseks tuleb, kas sel mehel latt ka kord langeb?
"Ilmapuu" Richard Powers
Üks imeline lugu, kus põimuvad loodus ja inimene, ja seda kõike erilise ülesehitusega romaanis. Ja kuigi tegelaste suguvõsaliinid on pikad, nii pikad, siis on autor ometi andnud meisterlikult märku, et ühe puu "teekond" läbi aja on pikem veel.
Mul on kahju vaid, et lugesin seda nüüd kiirel suvel, rohkete katkestustega, sest tegelikult vajab see raamat lugeja teravat tähelepanu.
"Giovanni tuba" James Baldwin
Ilus keel ja tõlge. Nauding heast tekstist. Dekoratsioonidena Pariis, ilus ja valus ühekorraga.
Sisu poolest igaühele soovitada ei julge. Mehed, palju mehi, üks õnnetum kui teine. On need, kellel on raha ja võimu ja teised, kellel pole midagi ja kes otsivad siis neid raha ja võimuga tüüpe, olles valmis tegema mida iganes.
Ja siis läheb mõte ajas tagasi, kuhugi 90ndate algusesse, mil neid sarnaseid minejaid oli siit teisigi. Mis elu need inimesed seal Pariisis elasid, mida tegid, kuis pinnale püsima jäid...
"Õpetajad" Andris Akmentiņš
Üks väga hea raamat, millest veidral kombel üldse ei räägita raamatusõprade hulgas - mis toimub? Kas põhjuseks eelarvamused, ikkagi 1950ndad ja koolielu? No ja siis veel see Läti, millest me ju harjunud end paremaks ja ägedamaks pidama. Nautige siis lihtsalt võrratut teksti ja mõnusat tõlget (Contra) kui muud pelgate.
Raamat jaguneb nelja ossa, neist mahukaim on Sarmīte osa, minu meelest ühtlasi ka kõige parem. Õpetajate keevalise võsukese arengutee oli humoorikas ja mõtteainet pakkuv. Lapsepõlve osa juhtumised ja mahlakas tekst meenutas veidi Manjunja raamatut. Hiljem läks lugu rahulikumaks. Muide, erinevad seigad ja olukorrad on suuresti arhiividest ja kirjavahetustest võetud, seega elust enesest. Raamat kuulub ühtlasi sarja „Meie. Läti. XX sajand“, mille eesmärk algataja sõnul ongi näidata, et ajalugu ei ole ainult sõjad ja poliitika, vaid ka lihtsate inimeste igapäevaelu. Läbi selle annab suurepäraselt kajastada suuremaid teemasid. Ja see ei ole kuiv ega igav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar