Pagendus

 Hooaeg veel päris läbi pole, pagesin lihtsalt korraks suurele maale. Tulin küll kirjutama, enda arvates, aga ilmselgelt pole ma selleni veel jõudnud. Siin on lihtsalt nii hea ja vaikne ja rahulik olla, et ma põhimõtteliselt olen ainult maganud, söönud, lakke vahtinud ja... natuke lugenud. Süümepiinu ka pole. Keha ja vaim ilmselt taastuvad suvehooajast.

Tulin seekord üle pika aja lennukiga. Ma vist ei olegi niipidi tulnud, seega tegi nalja segadus, mis eelnevalt tekkis. Tallinnast Kärdla poole tulles seda ei ole, sest siis sa tead väga täpselt, milline on julgestuskontroll ja sul ei teki küsimustki, et mis teha vedelikega ja kas käekotis Šveitsi armeenuga tohib või ei tohi olla ja kas arvuti peab kotist välja tõstma. Kui kellelgi tekivad tulevikus sarnased küsimused siselennul saarelt mandrile, siis ma võin kinnitada, et niipidi on kontroll hullemgi kui Tallinnas. Kui ma Tallinnast lennule minnes jätan kõik kreemituubi lõpukesed ja huuleläiked jms suvaliselt kotipõhja ilma kilekotistamata, siis pole sellest kunagi probleemi olnud. Kärdlas aga nalja ei mõistetud ja minigripitasin siis kenasti. Käekoti vabastasin ka raske ohkega armeenoast. 

Vaated olid kenad, selline nunnu Eesti suveilm noh.

Veider on ikka see, kuis lennukiga liikudes vaim järele ei jõua. Esimese hooga ei ole mingit üle mere mineku tunnet. Aga no kui lõpuks ootad trammi kauem kui su eelnev lend aega võttis, siis jõuab lõpuks kohale ikka.

Loomulikult mu näpud sügelesid ja enne veel, kui ma lennukile läksin, olid mul raamatukogus juba mõned raamatud broneeritud. Kummaline valik sattus.

Suures väsimuses libastusin taas selle näilisus vs tõelisus teema otsa. Teadupärast teise koroonalaine aegu Mehhikost naastes ma proovisin mõnda aega e-toidupoode (näiliselt on see ju ülimugav ja äge), pärast karantiini vajus see mul siiski ruttu ära. Nüüd, kuna siin pole kuude kaupa kedagi elanud ja kapid varudest tühjad, mõtlesin jälle lasta raskemad asjad toidupoe kulleril kohale tarida. 

Ei ole see ikka minu teema. Seekord olid vähemalt kõik asjad komplekteeritud (aga ma tellisin ka väga elementaarseid toiduaineid!). Aga näiteks lühikeste kehtivusaegadega on mul ikka raske harjuda. Toidupoe suurema ringi mõte ongi ju ikka mitmeks päevaks asju varuda, ega ma homme uuesti hakka tellima. Kaalukaubal panen kogustega ka ikka veel kergelt puusse, aga väikest arengut siiski märkan ses osas. 

Siis aga otsustasin üks tase edasi minna ja kaotada oma Wolti-süütuse, kuigi ma ei arva, et mingitest ühekordsetest nõudest söömine eriliselt luks oleks. Ja kuna uus klient saab vist mingi aja ilma kohaletoimetamistasuta kraami tellida, siis pole mul endiselt ka aimu, mis see lõbu üldse maksab ja kas ma selle tasu lisandudes ikka tahan veel tellida. 

Tellimine ja mobiilirakendus on lihtsad ja mugavad küll. Kulleri passimine mitte nii väga. Restoranis mulle küll meeldib toitu oodata (mu abikaas jääks siinkohal eriarvamusele :)), aga kodus on see siiski suht tüütu. Kui kõht on väga tühi, tekib kiusatus külmikuuksel kõõluda. Kui ka pole väga tühi, siis ega midagi asjalikku ikka tegema ei hakka, ikka "ootad" ju. Siis järgmiseks see kulleri ekslemine. Kuigi ma olen äpis kaardil ikka väga täpsesse kohta enda ukse asukoha lohistanud, siis millegipärast armastab suurem osa kullereid läheneda Toompea poolt, ja siis nad kraabivad küll õige maja aga vale külje peal, läbi linnamüüri ei saa ma neid kuidagi aidata ka. Saan vaid abitult kaardi peal vaadata, kus see kuller eksleb. Siis tuleb telefonikõne. Seni pole veel eestikeelset ette tulnud. Kui on mustanahalised, siis need vuristavad säherduse kiirusega, et mul jookseb aju sõlme. Venekeelsetega saab siiski hakkama.

Omaette teema on, et mida pärast selle kohutava lasu pakenditega peale hakata. Et see probleem on, seda näeme ka Kadriorus maja prügikasti pealt, sest majas on päris mitu kontorit ja seal juba karpidest sööjaid leidub. 

Tegelikult kui nüüd ajafaktorist rääkida, siis nii puusalt tulistades tundub mulle, et ajavõitu praktiliselt ei ole. No mõnel keerulisemal retoraniroal ehk jah, aga neid ei hakka ju ometi karpides koju tellima, vaid lähed ikka kohapeale sööma. Eeldades, et inimene siiski aeg-ajalt käib toidupoes ja söögitegemiseks tarvilikku ostab (mitte ei lähe ekstra iga toidukorra eel poodi), siis mingid tavalisemad toidud ei võta ju ulmeliselt palju aega. Hakklihakastme makaronidega või mingi kanakarri riisiga viskab ju keskmiselt 30 minutiga valmis. No olgu, kui tahad rahulikult teha, vahepeal telefonis kerida, pereliikmetega lobiseda või kui oled mingi ulme pedant hakkimisel-lõikumisel, muidu küll mitte. 

Igatahes ei ole see loba-loba siin mitte teile nende konkreetsete teenuste mahategemiseks, vaid mulle endale meenutuseks, kui peaksin mõne kuu pärast taas murduma ja mingil meeltesegadushetkel kujutlema, et täitsa lõpp kui tore on kõike kulleriga koju tellida ja see oleks kui mugava elu sünonüüm.

Lugemised ka:

"Hundi taltsutamine" Kätlin Kaldmaa

See kõik on juba olnud, ja ometi see meeldib mulle. Mis näitab, et kirjanik - hea kirjanik, ma täpsustan! - võib ühte ja sama lugu kirjutada sajas variandis. Ja see on ikkagi hea. Igakord  annab ehk veidi teistsuguse vaatenurga ja avab lisaks mõne uue ukse.

Kiitus ka ägedatele vormimängudele, mis nii kenasti kujundusega ühte jalga astusid. Ja no see esimene lugu eriti, koos kujundusega, see kraapis seest nii mis hirmus. Ma muidugi juhtusin seda ka just vannis lugema. Õhtul. Üksi kodus olles. Paar lugu hiljem tuli veel mingi kummituste lugu ka juurde. Ja ma olin endiselt vannis, ja ma olin endiselt üksi kodus, ja väljas oli veel pimedam. Aga noh, pärast seda uppumiselugu ei olnudki enam nii hirmus.

Vannist sain välja alles raamatu lõppedes. 

P.S. Need kaaned tahavad vist ainult ruttu käest ära minna, seega liiga tihti ei kannata seda raamatut lugeda, ma kahtlustan.

P.P.S. Soovitada ei söandanud seda kellelegi. Mida juhtub harva, sest enamasti on mul iga loetud raamatu puhul siiski paar võimalikku kandidaati olemas, kelle nimekirja raamat torgata. 

"Preili Berta Itaalia-reis" Berta Teder

Tore looke, mõneti kahju, et Bertale enam õlale koputada ei saa ja öelda, et vaat siin ja siin arenda teemat edasi. Tekstist kumab mõnes kohas läbi küll, et tal selline muhe huumorisoolikas on olemas, aga kahjuks tõmbas alati pidurit, kui just hakkas põnevaks minema. Ja eks aeg oli ka teine (Ursula seiklustest kohaliku itaalia hurmuriga ei kannatanud päevaraamat vististi kirjutamist). Kuna reisiti oluliselt vähem, siis oli marsruudi kirjeldamine tol ajal juba iseenesest tähtis. Kahjuks tänasel päeval see ei kanna, täna tahaks rohkem sellist teavet, mida kaardil näpuga järge ajades ei leia. Näiteks selle spetsiaalse bussi lühike kirjeldus oli põnev, või kuidas sellega mäkke ronida oli (reisiseltskond kõndis vahepeal bussi kõrval). Või mingid muud eristuvad detailid, näiteks hirmus kihu üle Vesuuvi serva sülitada ja nördimus, et seda ikkagi teha ei õnnestunud :)

Need vanad fotod ja postkaardid olid aga tõeliselt ägedad, tänapäevased fotod veidi vähem, kõnelemata neist vikipeedialikest vahemärkustest (mida oli kohati hirmus palju). Siiski tänuväärne töö see reisipäevik kirjastada.

Lisapunktid lähevad otse loomulikult Suure-Kõpu kihelkonnakoolis õppimise eest!

"Šokiterapeut" Anneli Urge

Võrreldes debüütraamatuga jäi mu jaoks nõrgaks. Ainest oli piisavalt, aga veidi hooletut kiirustamist tundus olevat. Rohkearvuline tegelaste seltskond ja liinide sigri-migri võrk olid ju muljetavaldavad, aga kogu energia oligi nende peale läinud, lugu kui selline seal vahel läks kohati sootuks kaduma. Kohati loed nagu mõnd kohtutoimikut, kus on nimed ja nende omavaheliste seoste lühikirjeldus, aga romaanilaadses loos on vaja ka lugeja peale mõelda. Peab nii palju lugu olema, et lugejal need seosed kinnistuksid.

Lisaks häiris lugemist, et kui dialoogis jätkas otsekõne sama osapool, siis alustati uue lõiguga (mis tavaliselt viitab ju sellele, et nüüd hakkab teine inimene kõnelema). Ja seda ei juhtunud paar korda, et saaks pidada juhuslikuks kokkusattumuseks või apsakaks, vaid see oli nii pidevalt. 

Ja veel mõned viimased saarelugemised:

"Karulinn" Fredrik Backman

Maksimumhinne tuleb eelkõige teksti valdamise eest. Kuigi siin läheb pool au igatahes tõlkijale, ja pole välistatud, et ka toimetajale. Mulle on Backmani esimesest raamatust alates meeldinud, kuidas laused on pidevalt terava vindiga. Lause on lühike, aga pagana palju ütleb ja täpselt põrutab. Pikalt heietada ja kirjeldada oskame me kõik, aga katsu sa vähesega palju öelda, see on juba märksa keerulisem. Ja see kunst on Backmanil käpas, selles pole kahtlust.


Sisu osas olen muidugi kriitilisem, aga see on juba jupimat aega rootslaste häda, mis aina süveneb. Nad on lihtsalt nii ühte serva kaldu, et ka nende looming kipub sellest nõretama. Aga pole viga, nauditav tekst ja rikkalik tegelaste galerii (ja tempokas vaheldumine, peab mainima!), siis loen ikka meelsasti. Natuke vähem oleks võinud roosamannat olla ja kohati muutus ehk liiga ebausutavaks ja etteaimatavaks, aga... annan kõik andeks :)

"Asjad, mida ma ära ei visanud" Marcin Wicha

Mõnusad laastukesed sellest, kuis Wicha sorteerib oma lahkunud emast jäänud asju, sekka ka meenutusi olnust. Väga nauditav, vürtsitatud mustavõitu huumoriga.