On üks suund siin linnas, mis oli, on ja vist ka jääb mulle võõraks ja vastukarva olevaks, aga me elu õiekesega täna siiski külastasime seal üht keskust. Igatahes tundus kõige otsem tee tagasi koju üle Toompea. Üksjagu rahvast vooris seal muidugi. Kui me aru saime, et tegemis on meeleavalduse vms olenguga, oli õiekesel muidugi mure, et mis saab siis, kui me ka kuhugi pildile jääme. Et hirmus piinlik, oleks nagu ka sellel miitingul käinud või midagi.
Seejärel lohutasime endid, et aga kui me peakski objektiivi ette jääma, siis on ju lootust, et jääme kaadrisse oma Prisma toidukotiga, siis ehk ikka saadakse aru, et me meelt ei avalda, vaid kogemata sattusime sinna.
Arendasime mõttekäiku edasi, et millist maskeeringut veel saaks kasutada. Esikolmikusse jäid trenniriietes kulgemine (samas tülikas, arvestades minu suhteid spordiga), koera rihma otsas lohistamine (samuti tüütu, pole koera ja ega õieti taha ka teist). Kolmas esikolmikusse pääsenud maskeering sisaldas endas prügikotiga ringi hängimist (see tähendaks siis küll kodust liikuma hakkamist).
Mis, muide!, ei ole üldse paha idee, sest teadupärast on meil endiselt prügiprobleem lahendamata ja kasti pole ja prügikottidega tuleb tõepoolest pidevalt Toompeale auto poole marssida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar