"Minu Florida" Kerli Kirch Schneider
Väga lobe ja ladus tekst, hoogne ja kaasakiskuv. Pildid jooksevad kenasti silme ees, ilmselt tänu ohtrale situatsioonikoomikale. Kuklas istub küll teadmine ja tunne, et autor "rebib kildu" ja keerab vinti juurde, aga üldiselt ei hakka see segama.
Kirju-mirju elusaatusega autor on "Minu"-sarjas kuldaväärt leid. Tõsi, see kirjumirjusus pääses paremini valla raamatu esimeses otsas, kus kolm vallalist tšikki sajaga rokkisid ja millegi ees risti ette ei löönud. Alates kolmiku lagunemisest, kooliteest ja püsisuhtest tõmmati värvid järsult maha. Samas, ju see käib ühe korraliku arenguloo juurde, sest eks vallalisest möllumutist enamasti saabki ontlik abikaasa ja tööinimene. Aga no mõelge ise, juudi perekonda abiellumine, see kõlab nagu uue raamatu jagu ainest, mis hetkel tuleviku jaoks tallele pandud.
Ja kuigi põnevuse poolest lugeja just nagu kaotas, siis autori hea maine see jällegi taastas. Sest raamatu alguses mõtlesin ma nii mõnelgi korral, kas autor sihilikult või kogemata torgib lugejat, pean silmas tugevalt halvustavat suhtumist kodu- ja pereloomise aadressil, samuti sünnitamise sünonüümina väljutamise kasutamist jms. See oli väga libe tee lugeja viha enesele tõmbamisel. Aga ta päästis end, nentides viimaks isegi, et kõik see, mille eest ta kümme aastat varem Katsi ja Mannaga Eestist põgenes, on nüüd argireaalsus.
Lugeja vererõhku kergitati aga muudeski asjades. Otse loomulikult räägin ma Mike`ist, kes oli karakterina muidugi kümnesse, ent keda nii räigelt ära kasutati, et täitsa kurb hakkas.
Nii et selline hirmus hea, aga ka hirmus ärritav lugemine, mida soovitaks ennekõike just nooremale ja mässumeelsemale generatsioonile. (see tähendab, kõigile siinsetele lugejatele!)
"Tanja. Milles on süüdi taburet?" Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling
Kogemata juhtus ette ja kuna ikkagi sama kool ja sama aeg, siis ei pannud kätt ette ka. Võtsin ja lugesin niuhti! läbi. Suhtudes elulooraamatutesse keskmisest skeptilisemalt, üllatas see meeldivalt.
1) võrreldes hooletult ja kiiruga ning napi mahuga kokkuklopsitud elulugudega, on see korralik ja mahukas töö;
2) alles on jäänud ka Tanja enda hääl, need tema iseloomulikud eksalteeritud hüüatused, mõnusad venekeelsed väljendid jms. Samas ei haki see teksti ega tõmba lugejal tempot maha.
Väga positiivne, võrdlemisi aus, kohati humoorikas, ladna lugemine. Ja muidugi kadestamisväärne töökus ja sihikindlus.
"Elust. Nostalgiliselt" Angela Hofberg
Justkui kõik on korralikud lood ja puha, aga mingi säde jääb puudu. Selline stiilipuhas 80ndate kodumaiste autorite käekiri. Samas, vaatan praegu pealkirja ja mõtlen, et mille üle ma kurdan, ongi ju elust ja nostalgiliselt :) Usun kindlalt, et neile lugudele on sihtgrupp olemas, seekord ei olnud see lihtsalt mina.
"Nähtamatud traagelniidid" Aita Kivi
Mõtlen juba mitu päeva, et kas ja kellele söandaksin seda üldse soovitada. Mulle endale tundub, et selleks, et see lugu päriselt puudutaks, peab lugejas midagi eelnevalt samal lainepikkusel olema. See ei ole ainult üks ja kindel eeldus, vaid variante on mitmeid... isata kasvamine, eneseanalüüsi armastus, lapsepõlvest pärinevate käitumismustrite märkamine, eneseotsingud naisena, loominguga tegelemine (eeskätt kirjutamine) vms.
Ja muidugi ei tasu siit otsida klassikalist romaani. Ma ei tea, palju siin üldse fiktsiooni on, kahtlustan, et see ikka väga tugevalt autobiograafiline. Mulle sobib, eks elukirjandus ongi mu suur lemmik (aga mitte klassikalised elulood!). Igatahes lisaks pealkirjas kajastuvale isa otsimise liinile on tunne nagu istuks autor minu kõrval tugitoolis ja kohvitassi ja konjakipitsi kõrvale jutustaks oma lapsepõlvest, armastusest, tööst ajakirjanduses... Selline omamoodi jalutuskäik ajaloos ja konkreetse inimese elus, pikitud varem ilukirjanduses ilmunud katkenditega (mis, üllatus-üllatus, ikka elust enesest maha viksitud).
Kuskil poole raamatu peal vilksatas mu mõtteist läbi Eeva Pargi "Minu kuninglikud kaelkirjakud" (mis on imeline raamat, mitmel põhjusel), autori tänusõnad raamatu lõpus on adresseeritud paljude teiste seas just Pargile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar