esmaspäev, 30. august 2021

Maskeeringud

 On üks suund siin linnas, mis oli, on ja vist ka jääb mulle võõraks ja vastukarva olevaks, aga me elu õiekesega täna siiski külastasime seal üht keskust. Igatahes tundus kõige otsem tee tagasi koju üle Toompea. Üksjagu rahvast vooris seal muidugi. Kui me aru saime, et tegemis on meeleavalduse vms olenguga, oli õiekesel muidugi mure, et mis saab siis, kui me ka kuhugi pildile jääme. Et hirmus piinlik, oleks nagu ka sellel miitingul käinud või midagi.

Seejärel lohutasime endid, et aga kui me peakski objektiivi ette jääma, siis on ju lootust, et jääme kaadrisse oma Prisma toidukotiga, siis ehk ikka saadakse aru, et me meelt ei avalda, vaid kogemata sattusime sinna. 

Arendasime mõttekäiku edasi, et millist maskeeringut veel saaks kasutada. Esikolmikusse jäid trenniriietes kulgemine (samas tülikas, arvestades minu suhteid spordiga), koera rihma otsas lohistamine (samuti tüütu, pole koera ja ega õieti taha ka teist). Kolmas esikolmikusse pääsenud maskeering sisaldas endas prügikotiga ringi hängimist (see tähendaks siis küll kodust liikuma hakkamist). 

Mis, muide!, ei ole üldse paha idee, sest teadupärast on meil endiselt prügiprobleem lahendamata ja kasti  pole ja prügikottidega tuleb tõepoolest pidevalt Toompeale auto poole marssida. 

 


laupäev, 28. august 2021

Pagendus

 Hooaeg veel päris läbi pole, pagesin lihtsalt korraks suurele maale. Tulin küll kirjutama, enda arvates, aga ilmselgelt pole ma selleni veel jõudnud. Siin on lihtsalt nii hea ja vaikne ja rahulik olla, et ma põhimõtteliselt olen ainult maganud, söönud, lakke vahtinud ja... natuke lugenud. Süümepiinu ka pole. Keha ja vaim ilmselt taastuvad suvehooajast.

Tulin seekord üle pika aja lennukiga. Ma vist ei olegi niipidi tulnud, seega tegi nalja segadus, mis eelnevalt tekkis. Tallinnast Kärdla poole tulles seda ei ole, sest siis sa tead väga täpselt, milline on julgestuskontroll ja sul ei teki küsimustki, et mis teha vedelikega ja kas käekotis Šveitsi armeenuga tohib või ei tohi olla ja kas arvuti peab kotist välja tõstma. Kui kellelgi tekivad tulevikus sarnased küsimused siselennul saarelt mandrile, siis ma võin kinnitada, et niipidi on kontroll hullemgi kui Tallinnas. Kui ma Tallinnast lennule minnes jätan kõik kreemituubi lõpukesed ja huuleläiked jms suvaliselt kotipõhja ilma kilekotistamata, siis pole sellest kunagi probleemi olnud. Kärdlas aga nalja ei mõistetud ja minigripitasin siis kenasti. Käekoti vabastasin ka raske ohkega armeenoast. 

Vaated olid kenad, selline nunnu Eesti suveilm noh.




Veider on ikka see, kuis lennukiga liikudes vaim järele ei jõua. Esimese hooga ei ole mingit üle mere mineku tunnet. Aga no kui lõpuks ootad trammi kauem kui su eelnev lend aega võttis, siis jõuab lõpuks kohale ikka.

Loomulikult mu näpud sügelesid ja enne veel, kui ma lennukile läksin, olid mul raamatukogus juba mõned raamatud broneeritud. Kummaline valik sattus.

Suures väsimuses libastusin taas selle näilisus vs tõelisus teema otsa. Teadupärast teise koroonalaine aegu Mehhikost naastes ma proovisin mõnda aega e-toidupoode (näiliselt on see ju ülimugav ja äge), pärast karantiini vajus see mul siiski ruttu ära. Nüüd, kuna siin pole kuude kaupa kedagi elanud ja kapid varudest tühjad, mõtlesin jälle lasta raskemad asjad toidupoe kulleril kohale tarida. 

Ei ole see ikka minu teema. Seekord olid vähemalt kõik asjad komplekteeritud (aga ma tellisin ka väga elementaarseid toiduaineid!). Aga näiteks lühikeste kehtivusaegadega on mul ikka raske harjuda. Toidupoe suurema ringi mõte ongi ju ikka mitmeks päevaks asju varuda, ega ma homme uuesti hakka tellima. Kaalukaubal panen kogustega ka ikka veel kergelt puusse, aga väikest arengut siiski märkan ses osas. 

Siis aga otsustasin üks tase edasi minna ja kaotada oma Wolti-süütuse, kuigi ma ei arva, et mingitest ühekordsetest nõudest söömine eriliselt luks oleks. Ja kuna uus klient saab vist mingi aja ilma kohaletoimetamistasuta kraami tellida, siis pole mul endiselt ka aimu, mis see lõbu üldse maksab ja kas ma selle tasu lisandudes ikka tahan veel tellida. 

Tellimine ja mobiilirakendus on lihtsad ja mugavad küll. Kulleri passimine mitte nii väga. Restoranis mulle küll meeldib toitu oodata (mu abikaas jääks siinkohal eriarvamusele :)), aga kodus on see siiski suht tüütu. Kui kõht on väga tühi, tekib kiusatus külmikuuksel kõõluda. Kui ka pole väga tühi, siis ega midagi asjalikku ikka tegema ei hakka, ikka "ootad" ju. Siis järgmiseks see kulleri ekslemine. Kuigi ma olen äpis kaardil ikka väga täpsesse kohta enda ukse asukoha lohistanud, siis millegipärast armastab suurem osa kullereid läheneda Toompea poolt, ja siis nad kraabivad küll õige maja aga vale külje peal, läbi linnamüüri ei saa ma neid kuidagi aidata ka. Saan vaid abitult kaardi peal vaadata, kus see kuller eksleb. Siis tuleb telefonikõne. Seni pole veel eestikeelset ette tulnud. Kui on mustanahalised, siis need vuristavad säherduse kiirusega, et mul jookseb aju sõlme. Venekeelsetega saab siiski hakkama.

Omaette teema on, et mida pärast selle kohutava lasu pakenditega peale hakata. Et see probleem on, seda näeme ka Kadriorus maja prügikasti pealt, sest majas on päris mitu kontorit ja seal juba karpidest sööjaid leidub. 

Tegelikult kui nüüd ajafaktorist rääkida, siis nii puusalt tulistades tundub mulle, et ajavõitu praktiliselt ei ole. No mõnel keerulisemal retoraniroal ehk jah, aga neid ei hakka ju ometi karpides koju tellima, vaid lähed ikka kohapeale sööma. Eeldades, et inimene siiski aeg-ajalt käib toidupoes ja söögitegemiseks tarvilikku ostab (mitte ei lähe ekstra iga toidukorra eel poodi), siis mingid tavalisemad toidud ei võta ju ulmeliselt palju aega. Hakklihakastme makaronidega või mingi kanakarri riisiga viskab ju keskmiselt 30 minutiga valmis. No olgu, kui tahad rahulikult teha, vahepeal telefonis kerida, pereliikmetega lobiseda või kui oled mingi ulme pedant hakkimisel-lõikumisel, muidu küll mitte. 

Igatahes ei ole see loba-loba siin mitte teile nende konkreetsete teenuste mahategemiseks, vaid mulle endale meenutuseks, kui peaksin mõne kuu pärast taas murduma ja mingil meeltesegadushetkel kujutlema, et täitsa lõpp kui tore on kõike kulleriga koju tellida ja see oleks kui mugava elu sünonüüm.


Lugemised ka:

"Hundi taltsutamine" Kätlin Kaldmaa



See kõik on juba olnud, ja ometi see meeldib mulle. Mis näitab, et kirjanik - hea kirjanik, ma täpsustan! - võib ühte ja sama lugu kirjutada sajas variandis. Ja see on ikkagi hea. Igakord  annab ehk veidi teistsuguse vaatenurga ja avab lisaks mõne uue ukse.

Kiitus ka ägedatele vormimängudele, mis nii kenasti kujundusega ühte jalga astusid. Ja no see esimene lugu eriti, koos kujundusega, see kraapis seest nii mis hirmus. Ma muidugi juhtusin seda ka just vannis lugema. Õhtul. Üksi kodus olles. Paar lugu hiljem tuli veel mingi kummituste lugu ka juurde. Ja ma olin endiselt vannis, ja ma olin endiselt üksi kodus, ja väljas oli veel pimedam. Aga noh, pärast seda uppumiselugu ei olnudki enam nii hirmus.

Vannist sain välja alles raamatu lõppedes. 

P.S. Need kaaned tahavad vist ainult ruttu käest ära minna, seega liiga tihti ei kannata seda raamatut lugeda, ma kahtlustan.

P.P.S. Soovitada ei söandanud seda kellelegi. Mida juhtub harva, sest enamasti on mul iga loetud raamatu puhul siiski paar võimalikku kandidaati olemas, kelle nimekirja raamat torgata. 


"Preili Berta Itaalia-reis" Berta Teder

Tore looke, mõneti kahju, et Bertale enam õlale koputada ei saa ja öelda, et vaat siin ja siin arenda teemat edasi. Tekstist kumab mõnes kohas läbi küll, et tal selline muhe huumorisoolikas on olemas, aga kahjuks tõmbas alati pidurit, kui just hakkas põnevaks minema. Ja eks aeg oli ka teine (Ursula seiklustest kohaliku itaalia hurmuriga ei kannatanud päevaraamat vististi kirjutamist). Kuna reisiti oluliselt vähem, siis oli marsruudi kirjeldamine tol ajal juba iseenesest tähtis. Kahjuks tänasel päeval see ei kanna, täna tahaks rohkem sellist teavet, mida kaardil näpuga järge ajades ei leia. Näiteks selle spetsiaalse bussi lühike kirjeldus oli põnev, või kuidas sellega mäkke ronida oli (reisiseltskond kõndis vahepeal bussi kõrval). Või mingid muud eristuvad detailid, näiteks hirmus kihu üle Vesuuvi serva sülitada ja nördimus, et seda ikkagi teha ei õnnestunud :)

Need vanad fotod ja postkaardid olid aga tõeliselt ägedad, tänapäevased fotod veidi vähem, kõnelemata neist vikipeedialikest vahemärkustest (mida oli kohati hirmus palju). Siiski tänuväärne töö see reisipäevik kirjastada.

Lisapunktid lähevad otse loomulikult Suure-Kõpu kihelkonnakoolis õppimise eest!




"Šokiterapeut" Anneli Urge

Võrreldes debüütraamatuga jäi mu jaoks nõrgaks. Ainest oli piisavalt, aga veidi hooletut kiirustamist tundus olevat. Rohkearvuline tegelaste seltskond ja liinide sigri-migri võrk olid ju muljetavaldavad, aga kogu energia oligi nende peale läinud, lugu kui selline seal vahel läks kohati sootuks kaduma. Kohati loed nagu mõnd kohtutoimikut, kus on nimed ja nende omavaheliste seoste lühikirjeldus, aga romaanilaadses loos on vaja ka lugeja peale mõelda. Peab nii palju lugu olema, et lugejal need seosed kinnistuksid.

Lisaks häiris lugemist, et kui dialoogis jätkas otsekõne sama osapool, siis alustati uue lõiguga (mis tavaliselt viitab ju sellele, et nüüd hakkab teine inimene kõnelema). Ja seda ei juhtunud paar korda, et saaks pidada juhuslikuks kokkusattumuseks või apsakaks, vaid see oli nii pidevalt. 




Ja veel mõned viimased saarelugemised:

"Karulinn" Fredrik Backman

Maksimumhinne tuleb eelkõige teksti valdamise eest. Kuigi siin läheb pool au igatahes tõlkijale, ja pole välistatud, et ka toimetajale. Mulle on Backmani esimesest raamatust alates meeldinud, kuidas laused on pidevalt terava vindiga. Lause on lühike, aga pagana palju ütleb ja täpselt põrutab. Pikalt heietada ja kirjeldada oskame me kõik, aga katsu sa vähesega palju öelda, see on juba märksa keerulisem. Ja see kunst on Backmanil käpas, selles pole kahtlust.


Sisu osas olen muidugi kriitilisem, aga see on juba jupimat aega rootslaste häda, mis aina süveneb. Nad on lihtsalt nii ühte serva kaldu, et ka nende looming kipub sellest nõretama. Aga pole viga, nauditav tekst ja rikkalik tegelaste galerii (ja tempokas vaheldumine, peab mainima!), siis loen ikka meelsasti. Natuke vähem oleks võinud roosamannat olla ja kohati muutus ehk liiga ebausutavaks ja etteaimatavaks, aga... annan kõik andeks :)



"Asjad, mida ma ära ei visanud" Marcin Wicha

Mõnusad laastukesed sellest, kuis Wicha sorteerib oma lahkunud emast jäänud asju, sekka ka meenutusi olnust. Väga nauditav, vürtsitatud mustavõitu huumoriga.




laupäev, 21. august 2021

Mõni lugemine

"Minu Florida" Kerli Kirch Schneider



 Väga lobe ja ladus tekst, hoogne ja kaasakiskuv. Pildid jooksevad kenasti silme ees, ilmselt tänu ohtrale situatsioonikoomikale. Kuklas istub küll teadmine ja tunne, et autor "rebib kildu" ja keerab vinti juurde, aga üldiselt ei hakka see segama.

Kirju-mirju elusaatusega autor on "Minu"-sarjas kuldaväärt leid. Tõsi, see kirjumirjusus pääses paremini valla raamatu esimeses otsas, kus kolm vallalist tšikki sajaga rokkisid ja millegi ees risti ette ei löönud. Alates kolmiku lagunemisest, kooliteest ja püsisuhtest tõmmati värvid järsult maha. Samas, ju see käib ühe korraliku arenguloo juurde, sest eks vallalisest möllumutist enamasti saabki ontlik abikaasa ja tööinimene. Aga no mõelge ise, juudi perekonda abiellumine, see kõlab nagu uue raamatu jagu ainest, mis hetkel tuleviku jaoks tallele pandud.
Ja kuigi põnevuse poolest lugeja just nagu kaotas, siis autori hea maine see jällegi taastas. Sest raamatu alguses mõtlesin ma nii mõnelgi korral, kas autor sihilikult või kogemata torgib lugejat, pean silmas tugevalt halvustavat suhtumist kodu- ja pereloomise aadressil, samuti sünnitamise sünonüümina väljutamise kasutamist jms. See oli väga libe tee lugeja viha enesele tõmbamisel. Aga ta päästis end, nentides viimaks isegi, et kõik see, mille eest ta kümme aastat varem Katsi ja Mannaga Eestist põgenes, on nüüd argireaalsus.
Lugeja vererõhku kergitati aga muudeski asjades. Otse loomulikult räägin ma Mike`ist, kes oli karakterina muidugi kümnesse, ent keda nii räigelt ära kasutati, et täitsa kurb hakkas.

Nii et selline hirmus hea, aga ka hirmus ärritav lugemine, mida soovitaks ennekõike just nooremale ja mässumeelsemale generatsioonile. (see tähendab, kõigile siinsetele lugejatele!)

"Tanja. Milles on süüdi taburet?" Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling





Kogemata juhtus ette ja kuna ikkagi sama kool ja sama aeg, siis ei pannud kätt ette ka. Võtsin ja lugesin niuhti! läbi. Suhtudes elulooraamatutesse keskmisest skeptilisemalt, üllatas see meeldivalt.
1) võrreldes hooletult ja kiiruga ning napi mahuga kokkuklopsitud elulugudega, on see korralik ja mahukas töö;
2) alles on jäänud ka Tanja enda hääl, need tema iseloomulikud eksalteeritud hüüatused, mõnusad venekeelsed väljendid jms. Samas ei haki see teksti ega tõmba lugejal tempot maha.

Väga positiivne, võrdlemisi aus, kohati humoorikas, ladna lugemine. Ja muidugi kadestamisväärne töökus ja sihikindlus. 

"Elust. Nostalgiliselt" Angela Hofberg

Justkui kõik on korralikud lood ja puha, aga mingi säde jääb puudu. Selline stiilipuhas 80ndate kodumaiste autorite käekiri. Samas, vaatan praegu pealkirja ja mõtlen, et mille üle ma kurdan, ongi ju elust ja nostalgiliselt :) Usun kindlalt, et neile lugudele on sihtgrupp olemas, seekord ei olnud see lihtsalt mina.

"Nähtamatud traagelniidid" Aita Kivi

Küll mulle meeldis see raamat, seepärast lugesingi jupphaaval ja pika aja vältel! Tahaks kohe autorile pai teha. Nii siiras, nii avali, nii valus.
Mõtlen juba mitu päeva, et kas ja kellele söandaksin seda üldse soovitada. Mulle endale tundub, et selleks, et see lugu päriselt puudutaks, peab lugejas midagi eelnevalt samal lainepikkusel olema. See ei ole ainult üks ja kindel eeldus, vaid variante on mitmeid... isata kasvamine, eneseanalüüsi armastus, lapsepõlvest pärinevate käitumismustrite märkamine, eneseotsingud naisena, loominguga tegelemine (eeskätt kirjutamine) vms.
Ja muidugi ei tasu siit otsida klassikalist romaani. Ma ei tea, palju siin üldse fiktsiooni on, kahtlustan, et see ikka väga tugevalt autobiograafiline. Mulle sobib, eks elukirjandus ongi mu suur lemmik (aga mitte klassikalised elulood!). Igatahes lisaks pealkirjas kajastuvale isa otsimise liinile on tunne nagu istuks autor minu kõrval tugitoolis ja kohvitassi ja konjakipitsi kõrvale jutustaks oma lapsepõlvest, armastusest, tööst ajakirjanduses... Selline omamoodi jalutuskäik ajaloos ja konkreetse inimese elus, pikitud varem ilukirjanduses ilmunud katkenditega (mis, üllatus-üllatus, ikka elust enesest maha viksitud).
Kuskil poole raamatu peal vilksatas mu mõtteist läbi Eeva Pargi "Minu kuninglikud kaelkirjakud" (mis on imeline raamat, mitmel põhjusel), autori tänusõnad raamatu lõpus on adresseeritud paljude teiste seas just Pargile.
 

neljapäev, 12. august 2021

"Minu Kihnu" Mare Mätas

 "Minu Kihnu" Mare Mätas



Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Ega saared mulle üldse meeldivad ja mida väiksemad, seda paremad, sest siis alles hakkab nalja saama. Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mistõttu lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest. Ja kuna senised "Minu"-sarja Eesti saartest kõnelevad raamatud pole samuti mingid tossikeste killast, siis eks mu ootused olid keskmisest kõrgemad ka. 

Mu esimene emotsioon Kihnut lugedes oli, et milline värvikate tegelastega ja eksootiline maalapp see küll on. Loed nagu mõnd väljamaa raamatut. Mahlakad väljendid ("Märäobõsõ mokad ning naesõ njäpud ei seesä paegal" – Märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal) ja tugevalt juurdunud kombestik. Mõneti kahju, et turism, mis annab teenistuse, seda teisest otsast ühtlasi ka hävitab. Ja see ei käi ainult suurte ja tähtsate siirderiituste kohta, vaid algab koguni pisiasjadest, näiteks, kas te oleksite Kihnu ja seal kuhugi peole sattudes osanud aimata: 

"Mäletan veel, et kui üheksakümnendatel hakkasid Kihnu voorima turistide hordid, tuli meile, kihnlastele, suure ehmatusena asjaolu, et nad ei osanud üldse tantsida ja rikkusid ära meiegi tantsuringi. Väga raske oli hoida Kihnu tantsule omast ringjoont ning see sai aasta-aastalt üha suuremaks probleemiks. Seetõttu ootasime pikisilmi aega, mil mandriinimesed peolt varakult magama või tagasi koju läksid ega tammunud enam me varvastel ega vastuoksa ringjoonel, rikkudes tantsu rõõmu." 

Mina ise, muide, ei olegi Kihnus käinud, seega selles patus süüdi pole.

Mis veel sümpaatne oli? Autori meeletult eluterve ellusuhtumine (ilmselt on see kihnlastele üldisemalt omane), puudutagu see loomakasvatust, töötegemisoskust, hakkamasaamist, toidulauda jms. Jah, tuli ära see toidulaud :) Aga meediast mäletasin ka mina seda avaldust, kui nördinud kihnlane (autor ise) võttis sõna turistide aadressil, kes tulevad saarele pärimuskultuuriga tutvuma ja siis esitavad lademes moodsaid  ja keerulisi nõudmisi. 

Nojaa, ja siis see folkloor, millesse autoril samuti väga mõistlik suhtumine. Täna mõni ehk solvub natuke, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad omakorda lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et "pole old, pole näind". Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“. 

Ma sattusin jälle lobisema. Igatahes kes ootab klassikalisi teemasid, siis neid on ka. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu (väga hingelähedane neil päevil, minust uhkas kohe ennenägematu solidaarsuslaine üle!). Kuulge, ja kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb. 

esmaspäev, 9. august 2021

Juuli lugemised


"Horisontaalne ajalugu" Brian Fagan, Nadia Durrani

Milline tore raamat ja keegi pole sellest mulle kõssanudki, sattus lihtsalt raamatukogust läbi joostes teele ette.
Voodi võetakse üksipulgi lahti, ja mitte ainult ehitusdetailides, kuigi ka seda tuleb ette. Ennekõike ikkagi kõik see, mida voodis tehtud on. Sünnist surmani. Lisaks voodis toimunud seltsielu ja sealt valitsetud riigid. Porduelu, mis sõltuvalt ajastust ja geograafilisest asukohast võis tähendada kõikvõimalikke kombinatsioone. Leheruumi jagus ka kokkupandavatele reisivooditele (koguni magamiskottide kujunemisele) ja unerohustki oli juttu.
Lohutav oli jälgida mitmete arvamuste/uskumuste muutust läbi ajaloo. Olgu selleks magamistoa õhk (kord peeti ebatervislikuks ruumi tuulutamist, rohked ja paksud voodieesriided aitasid hoida hea ummuksis õhu, siis jälle vastupidi), voodis pikali sünnitamine (see ajalugu oli ka põnev lugeda, m i k s üldse naised voodisse suruti sünnitama), väikelaste magamine koos vanema(te)ga või voodilutikad (arvati aitavat nii mõnegi tervisehäda puhul... no tõesti!).
Muide, suhtumine on olnud erinev ka une kestusesse. Meist paljude uskumus, et üks pikk ja terviklik uni on efektiivse päeva alus, ei pruugi pädeda. Kahefaasiline uni on hoopis tõhusam. Ja see ei pea tähendama ainult seda, et magad pika ööune ja sutsaka lõunaund, vaid võibki olla kahes osas ööuni. Viimasel ajal täitsa minu teema.

Väga põnev lugemine ja kindel soovitus kõigile neile, kes voodist lugu peavad!

P.S. Eriti meeldis mulle (ei mäleta, millal ja kelle) suhtumine, et padjad on naiste pärusmaa ja meestele on sobilik puuhalg pea all magada.

"Tangerlanna" Christine Mangan


Vaadates süžeed ja ülesehitust, siis väga lootustandev. Idee ei ole midagi enneolematult uudset, ent on omal moel köitev. Teostus jääb siiski veidi nõrgaks ja lugu vajub kokku. Autor on ilmselt püüelnud psühholoogilise põneviku poole, ent suur osa selle alla liigituvatest sündmustest on armetukesed ja aegsasti aimatavad. Kui aga mitte otsida põnevust ja lugeda seda lihtsalt kui veidi venivat naistekat, siis veab välja küll.
Reisiraamatute lootusetu austajana tooks välja hoopis tugevuse selles vallas. Siin on palju olustikukirjeldusi ja pildikesi Tangerist, mida loed kui mõnusalt kulgevat reisikirjandust. See pool töötas mu jaoks hästi.

Olen seda sarja nüüd mitme nurga pealt mekkinud (mitte küll kõike) ja pilt hakkab selgeks saama, kuhu suunda sarja romaanid kalduvad. Jätan selle siinkohal sõnastamata, aga kirjastaja võib endale õlale patsutada küll: siht on selge ja toimib.

"Minu Riia" Lenno Vaitovski


Mahlakas ja kujundirikas keel oli mõnus lugeda, mehed kohe kuidagi lähenevad lähteülesandele mänguliselt. Tõmbaksin julgelt paralleeli "Minu Leeduga", mis oli ka mõnusalt muhe, justkui hea tekst peaks kompenseerima sihtkoha, mille suhtes meist paljudel on... eelarvamused.
Sisu poolest on see poppide ja noorte inimeste Riia, eks natuke johtuvalt autori tööst iluilmas. Töö neelaski autori ajast lõviosa, tasakaaluks serveeritakse lugejale ohtralt patseerimisi Riias. Jalutuskäigud on toredad, ent ma olen seisukohal, et kõige toredamad on need ikka jalutajale endale.
Minu Riia? Jõudis küll tekkida, ent kahjuks vahetult enne koroonat. Sain käia ooperis, hästi süüa-juua-magada ja mõelda, et hakkan seda iga talv tegema, ent siis loobiti kaardid segamini ja nüüd ei teagi, mis edasi saab.

Ja lõik, mille eest ma tahaksin autorit kallistada:
"Hotellituba on koht, kus inimene kohtub iseendaga. Selles ruumis ei ole tavaliselt ühtegi pidepunkti, millest kinni hakata (kui sa just ei taha kinni hakata sellest kohutavast lillemaalist voodi kohal), erinevalt kodust, kus on mustmiljon eset, mälestust ja tegevust, mille mõjul tähelepanu mujale lendab. Hotellis oled sa üksi iseenda ja oma mõtete, ja – pigem tihti kui harva – ka kohutava sisekujundusega. Ilmselt sellepärast ongi ka kõige viletsamas toakeses alati televiisor (ja noh, ka minibaar), et soovi korral endast ja interjöörist mõne aja puhata." 

"Ellujääjad" Alex Schulman


Paar esimest peatükki ei saanud raamat minust kinni, siis aga ei lasknud lahti. Hooletumal lugemisel ehk tõesti ei paelu, ent kui hakata süüvima kolme venna ja nende vanemate vahelistesse suhetesse, siis lajatab see raamat sajaga. Ja mulle meeldib, et ühe perekonna lugu jutustatakse meisterlikult ja põhjalikult läbi teatud olustikupiltide ja väikeste detailide, jättes täiesti kõrvale triviaalsed kirjeldused, mille põhjal me muidu oleme harjunud inimesi/tegelasi paika panema (nt kellegi omandatud haridus, töökoht, päritolu jms). Mu jaoks päris uus ja huvitav kogemus.
Aga jah, üsna valus lugemine helgetesse suvepäevadesse.
Lisapunktid lähevad loo ülesehitusele!

"AS Kättemaks on magus" Jonas Jonasson




Mu mustadeks päevadeks hoitud lektüür sai viimaks läbi. Ja mitte seepärast, et oleks hambad ristis vaevaliselt seda lugenud, vaid ikka jaopärast vastavalt võimalustele, leheke täna, teine ülehomme. Aga vähemalt tead, et hullumeelsel suvel on midagi, mis hoiab sind ära triivimast ja tõstab tuju.
See on vana hea Jonasson: peadpööritav, tempokas, ülevaatlik ja kokkuvõtlik oma lihtsas sõnastuses, piisavalt vaimukas ja humoorikas. Ja nagu ikka, tõlkija peab suutma paadis püsida (suutis, muidugi suutis!).

Jonassoni tegelastegalerii ei ole kunagi kahvatu, nii ka seekord - rahvusromantikust kunstikaupmees, kes elu keerdkäikudes "saab" endale tumedanahalise poja, kelle ta ühel hetkel Aafrikasse lõvidele söödaks läkitab ja kes seepeale taevast sadanud pojana lapsendatakse ühe kohaliku ravitsejamehe poolt. Viimane reisib peagi Rootsi, otsima oma jumalast saadetud poega, kes sooritab kõik masai sõdalase katsumused, väljaarvatud see viimane ümberlõikamise teema, ja kui ravitsejamees külma talvesse saabub, siis alles hakkab juhtuma. Ja siis on veel kunstikaupmehe naine, kellest saab õige ruttu endine abikaasa ja siis üsna varsti hoopis selle sama kunstikaupmehe poja naine... Läks juba segamini? Pole viga, raamatut lugedes on kõik selge ja loogiline, kiirkokkuvõttena kõlab veidi ulmelisena jah. Olgem ausad, ega Oidipuse lugu ju ka kuigi loogiline ole.

Poliitiline kallutatus muidugi lööb tugevalt sisse, aga rootslaste puhul ei saa sellest enam ammu üle ega ümber. Samas ma luban, et seda raamatut annab lugeda ka nii, et sotsid otseselt just silme ees ei virvenda.
Ma juba ootan, mis Jonassonilt järgmiseks tuleb, kas sel mehel latt ka kord langeb?

"Ilmapuu" Richard Powers



Üks imeline lugu, kus põimuvad loodus ja inimene, ja seda kõike erilise ülesehitusega romaanis. Ja kuigi tegelaste suguvõsaliinid on pikad, nii pikad, siis on autor ometi andnud meisterlikult märku, et ühe puu "teekond" läbi aja on pikem veel.

Ja keel nii hea, nii hea...

Mul on kahju vaid, et lugesin seda nüüd kiirel suvel, rohkete katkestustega, sest tegelikult vajab see raamat lugeja teravat tähelepanu.

"Giovanni tuba" James Baldwin


Ilus keel ja tõlge. Nauding heast tekstist. Dekoratsioonidena Pariis, ilus ja valus ühekorraga.
Sisu poolest igaühele soovitada ei julge. Mehed, palju mehi, üks õnnetum kui teine. On need, kellel on raha ja võimu ja teised, kellel pole midagi ja kes otsivad siis neid raha ja võimuga tüüpe, olles valmis tegema mida iganes.
Ja siis läheb mõte ajas tagasi, kuhugi 90ndate algusesse, mil neid sarnaseid minejaid oli siit teisigi. Mis elu need inimesed seal Pariisis elasid, mida tegid, kuis pinnale püsima jäid...

"Õpetajad" Andris Akmentiņš


Üks väga hea raamat, millest veidral kombel üldse ei räägita raamatusõprade hulgas - mis toimub? Kas põhjuseks eelarvamused, ikkagi 1950ndad ja koolielu? No ja siis veel see Läti, millest me ju harjunud end paremaks ja ägedamaks pidama. Nautige siis lihtsalt võrratut teksti ja mõnusat tõlget (Contra) kui muud pelgate.

Tegelikult pole sel ajastul ka häda midagi. Mingi mõnus nostalgiamaik oli man, kuigi ilmselgelt ei ole ma selle aja laps, oli siin nii palju äratundmisrõõmu.
Raamat jaguneb nelja ossa, neist mahukaim on Sarmīte osa, minu meelest ühtlasi ka kõige parem. Õpetajate keevalise võsukese arengutee oli humoorikas ja mõtteainet pakkuv. Lapsepõlve osa juhtumised ja mahlakas tekst meenutas veidi Manjunja raamatut. Hiljem läks lugu rahulikumaks. Muide, erinevad seigad ja olukorrad on suuresti arhiividest ja kirjavahetustest võetud, seega elust enesest. Raamat kuulub ühtlasi sarja „Meie. Läti. XX sajand“, mille eesmärk algataja sõnul ongi näidata, et ajalugu ei ole ainult sõjad ja poliitika, vaid ka lihtsate inimeste igapäevaelu. Läbi selle annab suurepäraselt kajastada suuremaid teemasid. Ja see ei ole kuiv ega igav.






pühapäev, 8. august 2021

Vahel

 Hakkan vist ikka päriselt hiidlaseks muutuma. Müügitööd teen ma juba ammu nii nagu hiidlased (kes ei mäleta või ei tea, see leiab mu "Minu Hiiumaa" raamatust mäluvärskenduse, lk. 205 "Turundus hiidlaste moodi"). Teine hiidlaste tunnus pidavat olema, et nood kohvikutepäevi väldivad. Ma otseselt ei vältinud, aga ega ühessegi ei jõudnud ka. Üle vee vaid nägin, et Sarvel oli tolmupilv üleval ja autod sirges rivis sõitsid kohvikusse.

Sadamas oli ka täna harjumatult tühi, isegi bronnirida oli ahtake, üldjärjekorda õieti polnudki. Nii et üks bläkk on oma töö teinud ja nüüd siis järgmised kolm aastat teeme jälle veenmistööd, et võib küll saarele tulla ja pole siin midagi hullu praamidega. Mäletan, et mõni aasta tagasi just nii oli. 

Stiilinäidet sellest, millega me siin öösiti tegeleme, ma panema ei hakka. Kui on pill ja pillimees ja rahvas, siis ikka hommikuni laulmiseks ka läheb. Iseenesest pole selles midagi uut, ainus erinevus, et seekord osalesin mina hommikumantlis. Ka diskotamises. Laulma hakkasime alles siis, kui päkad tuld lõid (jah, ma olin ka paljajalu).


reede, 6. august 2021

Üleõlavaade

 Pole vist mõtetki nägu teha, et ma blogindusest enam suurt pean. Hakkab jälle maha käima. Algusaegade uudsus ja särin on kadunud, olgu kirjutaja või lugeja mätta otsast vaadatuna. Veel üritan end petta, et see on omamoodi mälupank ja vähemasti märksõnad tuleks kirja panna, teiste blogidesse satun ka üha harvemini. Võite ka öelda, et see on saaresuvine väsimus. Või silmade väsimus. Viimasega peab samuti nõustuma, sest ma reaalselt ärkan ekraani ees ja uinun ka selle ees. Ja kui ei ole ekraani ees või koristamas või taarapunktis või giidi mängimas või plakateid riputamas või muru niitmas, siis loen ma valmis raamatuid. Käsikirjadele vahelduseks mõnus. 


Vaatan, et viimati olen kerge reportaaži andnud sünnipäeval, taevas, kui ammu see veel oli. "Praegu pole aeg armastamiseks" läks toredasti, tõusvas joones, nagu ma nüüd tean. Eks ikka pärast pikka pausi esimene etendus on rabedam, ja siis hakkab minema. 10.07 etendus lõppes näitlejate kummardudes laulu ja "Ukuaru valsiga" ja isegi paari tantsupoognaga. Üllatus oli täielik, sest keegi mind ette ei hoiatanud ja ei reetnud end ka (tagantjärele tarkusena ma muidugi mõistsin, miks üks näitlejatest lõpukummardusele tulles minupoolset nurka nii teraselt piidles). Ja sünnipäevaõhtu ise lõppes kell 4 hommikul. Teravaid elamusi jagus öösse veelgi, õnneks suuremad kahjud suutsime ära hoida ja need väiksemad, need on tänaseks likvideeritud. Üleüldse, väike tulemöll peab ikka sünnipäeva juurde käima ju, kas pole.



Teravale tüdrukule väheke teravat :)


Pärast 40 kukkumist pidavat rohkem küpsetamisele hakkama mõtlema, seemneks või nii.


Uhh, tegelikult oli see kõik nii ammu, et ma ei suudagi hästi meenutada, mis veel juhtus ja oli. Päevad ja ööd on üldiselt rangelt määratletud saalis toimuvate ürituste ja majutuse broneeringutega. Need võin unepealt ette laduda. Muidu vist kõik päevad ühesugused. Ärkad, vastad meilid, teed arved, jälgid piletimüüki, reklaamid ja postitad. Siis teed neid teisi tööasju, mis ei ole seotud suve ja saarega, aga eksisteerivad endiselt. Kui mingi sündmus on läbi ja lootust stendile vaba ruumi teha, siis lendad järgmise etenduse plakateid riputama. Vahepeal saadad puhkajad ära, siis koristad ja pesed, siis võtad uued vastu. Siis likvideerid jamasid, näiteks kanalisatsiooni ummistusi, lekkivaid kraane või voodijalgadega põrandasse küntud vagusid. Siis lendad poodi, et varuda vetsupaberit, puhastusvahendeid, nõudepesusvamme vm seksikat. Võib juhtuda, et ka enda kõht on tühi ja külmikus sirakil näljast nõrkenud hiired. Juuni keskpaigast juuli keskpaigani oli pidevalt ka omainimesi krundil. Nemad ei lepi vastuvõtmise ja ärasaatmisega, neile tuleb süüa teha, nõusid pesta ja kella kaheni veinitada. Ja hommikul kell kaheksa ka putru keeta ja laia naeratusega tervitada. 

Poolik majake, mille ehitamine pidi kulgema läbi suve h ä s t i  r a h u l i k u l t, on olnud pool suvest hõivatud. Puhkajatega. Tundub, et siia võiks ükskõik kui palju maju püsti panna, ikka ei oleks neid piisavalt ja alati oleks kolme veel juurde vaja. Masendav. 


Ujumas käisin. See on nii eriline sündmus, et pean selle ära märkima. Oli üks selline öö, kus külmavaresedki said vette minna, seal oli vähemalt +32. Loomulikult roosa rõnga ja dopinguga. Vesi kihas nastikutest, aga no ma olin nii elevil sellest, et suudan lõpuks ka vees olla, et mul oli täitsa ükskõik. Mina ei seganud neid ja nemad mind. 



18.07 saabus õnneks abivägi, mõneks ajaks oli pool naist majas juures. Läks veidi kergemaks küll, jõudsin ühe käsikirjaga tegeleda (mitte enda omaga, selle teen sel sügisel nui neljaks ära, panen end netiühenduseta keldrisse luku taha või muud ekstreemset). 

Abiväe saabumine


Samal õhtul kutsuti ka Tabori etendust vaatama. Päris hea tunne olla teatris, kus ei pea muretsema hilinejate saali nihverdamise pärast, lemmikloomaomanikega vaidlema või kuulatama iga uksekriuksu või äpardust. Lavastus muidugi võrratu, sest Tabor kütab kaks tundi järjepanu, ainsaks puhkepausiks mõni üksik polguorkestri (Üksvärava juhtimisel) muusikapala. Imeteldav. Nõukogude värk ei olnud domineeriv, oli ikka ka lapsepõlve ja Mammat. Samas tuttavaid lugusid eriti polnudki, nii et uudsuse võlu oli igati alles. 



Järgmine tähtis verstapost oli ootamatu kutse Saaremaa ooperipäevade Ain Angeri galakontserdile. Kõik voodid rahvast täis, aga me läksime. Tundus koguni, et peaks säärast teguviisi rohkemgi harrastama. Tõsi, pärast mõne päeva tagust õõvastavat materjali, mille üks teine majutusega hiljuti alustanu mulle saatis, olin mitu tundi šokis ja otsustasin, et jääb ära. Rahvast lasen krundile ikkagi ainult enda juuresolekul. 



Kuressaare aitas mind kõvasti. Tuletan meelde, et selleks hetkeks ei olnud ma mandril käinud juba üle kuu aja ja see on minu puhul piir, mil katus sõitma läheb ja kontrollimatud pisaravood mind tabavad. Tegemist puhtalt suvise teemaga, sest näiteks talvel võin vabalt ka üle kuu aja siin paigal olla, see lausa meeldib mulle. Ma lihtsalt ei ole inimeste inimene, võiks diagnoos olla. 

No ma tean, et selline tänav Kuressaares on, aga mulle ikka nii hirmsasti meeldib, et pean pildistama.





Saaremaa üllatas mind. Sõru-Triigi-Sõru piletid olid vabalt saada. Oli ju praamilõhkuja selleks ajaks juba tegudele asunud ja suured pahandused sündinud (karistuseks mu hapude naljade eest sain laamendaja enda lähedale istuma). Isegi öömaja õnnestus saada. Muidugi mitte mingisse tärnihotelli, aga viisakas ja korralik koht oli, kusjuures jalutuskäigu kaugusel lossist, parkimiskoht olemas ja puha. Ja restodesse õnnestus ilma reserveerimiseta laudagi saada. Kontsert ise oli ülivõrdes! Oleks võinud kaks korda nii kaua kesta, ma poleks ikka küllalt saanud. Tõsi, eks ta üks veider üritus ole selles mõttes, et kaugele näha, kes millisel eesmärgil seda väisab. On muusikahuvilised ja siis enese eksponeerijad ja siis veel kiibitsejad, kes kraabivad teatavate tüüpide kintsu. Kõrvalt jälgida imeline kogemus. Teine põnev vaatepilt olid kõik need näljased, kes kontserdi lõppedes linna viimastesse avatud kiirtoidukohtadesse valgusid, meie sealhulgas. Järgmisel päeval palusin mis ma palusin, et rehv lõhkeks või oleks praami väljumisaeg valesti meeles, ei aidanud miskit, tuli tagasi tulla. Aga välismaal käimise tunne oli küll, suvine Kuressaare lihtsalt mõjub nii (kuigi ma tean, et olen ühes lähimineviku kirjatükis seda märksa kriitilisemalt kirjeldanud :))

Saaremaal käigu ainus puudus, et meil sel ajal sattus majutuma üks fantastiline seltskond, aga ma loodan, et nad tulevad tagasi ja saab pikemalt muljetada. Igatahes tulid nad, koduraamatukogust laenutatud "Minu Hiiumaa" näpus ja rmtk-tüdrukute lahke luba autogramm võtta. Lisaks oli seal veel vahvaid kokkusattumusi, mida ma pikemalt ei kirjeldaks. Uue hüüdnime sain ka. 

Saaremaa kiirvisiit juhtus õnnekombel ainsale nädalavahetusele, mil meil laudas ühtegi üritust ei olnud. Sellest nädal edasi oli "Tiidu ja Tõnu" kord. Kui erapeod välja arvata, siis oli tegemist meie ajaloo esimese paduvihmaga toimunud üritusega. Õnneks ei ole meil publikule kunagi ju kogu saal kasutatud, seega jagus lisaks istekohtadele ruumi ka puhvetiks ja vaheajal jalasirutuseks. Tõsi, mul on kahju kõigist lumivalgete papudega külastajatest, sest üllatuslikult selgus, et säärase vihmaga käib laudapõrandal elu lompides. Ise läksin teist vaatust vaatama kummarites, mõni naabrimees oli sama teinud. Meie saare kõige teravkeelsem peakokk oli aga sootuks paljaste varvastega. Aga siiski, olgem positiivsed, parem ikka, kui lageda taeva all kaks tundi etendust "nautida".



"Tiidu ja Tõnuga" tegid hiidlased jälle oma vana trikki, millega ikka veel raske harjuda. Päev enne etendust vaatad, et kurjam, tuleb pooltühja saaliga etendus, peavalu, hallid juuksed, murekortsud... Siis aga hakkavad iga veebilehe värskendusega piletijääginumbrid kukkuma, telefon heliseb, messenger`i ilmuvad aina uued sõnumid. Valmisolek istuda põrandal. Tulla oma tooliga. Seista püsti seina ääres. Ilusad sõnad ja veenev nurumine. Lõpuks ripub üks meist toru otsas ja kirjutab bronne, teine kaupleb öömajalistelt viimaseid toole ja taburette ja üritab neid ära mahutada. 

Ja siis kukkus ette august. Piirangud, piirangud, piirangud... Uued veerimised ja näpuga järje ajamine, kas, kes, kuidas... Üldine segadus. Mingil hetkel on käega löömise tunne, halb otsus on parem kui otsustamatus. Tänase seisuga jäävad ära vaid "Agulihärrad", mis mulle nii väga meeldis ja mida ma hullult ootasin. Esmalt sõidad mööda saart ja klammerdad plakateid, siis sõidad ringi ja rebid neid maha. Esmalt riputad teateid veebikanalitesse, siis hakkad neid maha võtma. Aga eks omad mured on ka toimuvate etendustega. Kellel on pilet, aga pole tõendit. Kellel on pilet ja tõend, aga kaaslasel on pilet, aga pole tõendit. Ja samas vaimus edasi. Üks päev korraga.

No ja mis kõige tähtsam, ma sain korra suurele maale. Mul oli suurest reisielevusest peaaegu paanikahoog. Istusin kahel õhtul lihtsalt Viru tänaval pingi peal ja vaatasin mööduvaid inimesi. Nagu välismaal oleks ära käinud. Välismaalased ja vene keel. Mõnusad toidulõhnad. Lillekimpudega noormehed (mis teema sellega üldse on, mingi uuem nähtus, ma mõtlen, see laiali jagamine paari õie kaupa?). Tänavamuusikud (kuigi selle, kes meie akna all endiselt oma kahte lugu mängib, tahaks küll...). Veider oli see, et vanalinnas tiirutasid ringi tumedamate klaasidega bussid, milles täisvarustuses kapid sees, kolme erinevat nägin... samuti uus nähtus. Tahaks teada, kust oht varitseb või kelle eest mind kaitstakse.



Otsad kokku nüüd. Homme tuleb külla pool Viljandimaad, laval Jotuni "Mehe küljeluu".  Ja siis 5 VAT Teatri etendust.