"Minu Kihnu" Mare Mätas
Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Ega saared mulle üldse meeldivad ja mida väiksemad, seda paremad, sest siis alles hakkab nalja saama. Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mistõttu lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest. Ja kuna senised "Minu"-sarja Eesti saartest kõnelevad raamatud pole samuti mingid tossikeste killast, siis eks mu ootused olid keskmisest kõrgemad ka.
Mu esimene emotsioon Kihnut lugedes oli, et milline värvikate tegelastega ja eksootiline maalapp see küll on. Loed nagu mõnd väljamaa raamatut. Mahlakad väljendid ("Märäobõsõ mokad ning naesõ njäpud ei seesä paegal" – Märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal) ja tugevalt juurdunud kombestik. Mõneti kahju, et turism, mis annab teenistuse, seda teisest otsast ühtlasi ka hävitab. Ja see ei käi ainult suurte ja tähtsate siirderiituste kohta, vaid algab koguni pisiasjadest, näiteks, kas te oleksite Kihnu ja seal kuhugi peole sattudes osanud aimata:
"Mäletan veel, et kui üheksakümnendatel hakkasid Kihnu voorima turistide hordid, tuli meile, kihnlastele, suure ehmatusena asjaolu, et nad ei osanud üldse tantsida ja rikkusid ära meiegi tantsuringi. Väga raske oli hoida Kihnu tantsule omast ringjoont ning see sai aasta-aastalt üha suuremaks probleemiks. Seetõttu ootasime pikisilmi aega, mil mandriinimesed peolt varakult magama või tagasi koju läksid ega tammunud enam me varvastel ega vastuoksa ringjoonel, rikkudes tantsu rõõmu."
Mina ise, muide, ei olegi Kihnus käinud, seega selles patus süüdi pole.
Mis veel sümpaatne oli? Autori meeletult eluterve ellusuhtumine (ilmselt on see kihnlastele üldisemalt omane), puudutagu see loomakasvatust, töötegemisoskust, hakkamasaamist, toidulauda jms. Jah, tuli ära see toidulaud :) Aga meediast mäletasin ka mina seda avaldust, kui nördinud kihnlane (autor ise) võttis sõna turistide aadressil, kes tulevad saarele pärimuskultuuriga tutvuma ja siis esitavad lademes moodsaid ja keerulisi nõudmisi.
Nojaa, ja siis see folkloor, millesse autoril samuti väga mõistlik suhtumine. Täna mõni ehk solvub natuke, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad omakorda lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et "pole old, pole näind". Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“.
Ma sattusin jälle lobisema. Igatahes kes ootab klassikalisi teemasid, siis neid on ka. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu (väga hingelähedane neil päevil, minust uhkas kohe ennenägematu solidaarsuslaine üle!). Kuulge, ja kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar