2020 järelehüüe

 Kurb on seda aastat ära saata, oli ütlemata hea aasta ja ma kardan, et läheb jälle jupike aega samasugusega kohtumiseks. Aasta oli toimekas ja tempokas, silmiavav (maailma ja inimeste suhtes üldisemalt), põnev, külluslik, uuenduslik, hariv, ja samas siiski rahulik.

Kõik algas sellest, et 2020. aasta läks käima kohe alates esimesest päevast, sest kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis üks noorpaar tuligi just nimelt 01.01 kohta vaatama. Njaa, see poriläga mere ääres ja need valged tossud :) Pulmad olid Soonlepa suvehooaja üks olulisi märksõnu, kahtlemata.

Aasta esimene nädal viis meid ka tehinguni, mis omakorda pidi meid viima uue koduni. Ja kuigi detsembri keskpaigani näis, et me sel aastal siiski ei jõua kolimiseni, siis muidugi said meiesugused hullud hakkama sellega, et nädal enne jõule kolima asuda :) Teades meie tandemi võimekust, siis polnud kahtlustki, et hakkama me saame. Ja kuigi pool mööblit on puudu ja nii mõnegi nurgaga ei oska veel midagi pihta hakata, siis... aega on selle kiire asjaga.

Kuhu ma jäingi nüüd... ah jaa, aasta esimese nädala juures olen alles. Jaanuar oli ka Malaisia-reisi kuu. Reis, mida ma ju põhimõtteliselt blogisse ei kandnud, reisilugu ajakirja ei kirjutanud ja seega... on see mu meeltest praktiliselt läinud. Rääkimata reisilt laibana naasmine, samas ei oleks teravate elamusteta reis ju mainimist väärt kah. Malaisias, täpsemalt Penangi saarel, George Townis hotelli 27. korrusel sain Eestist ka põneva tööpakkumise. Möönan, et üsna ootamatu, samas siiski väga loogilise jätkuna minu suurimale kirele. 

Ja see kõik juhtus selle võrratu 2020. aasta esimese kuu jooksul. Tekib suisa hirm, et samas vaimus jätkates saab sellest postitusest tõeline jõgiromaan :) Teeme siiski lühidalt - paljud neist jaanuaris aset leidnud sündmustest andsid piisavalt ainest järgnevateks kuudeks, eraldi kõiki fopaasid ja edusamme välja tuua pole mõtet. Kevadeotsa eredam uus teema ehk keramaja sohilaps, aga see puudutas mind vähem, samas Soonlepa elus ja tegemistes andis muidugi tunda kõvasti, olgu selleks uudistajad, turistid vms. 

Suvi. Hiiu suvi oli kolm korda tempokam kui muidu, seega muust tööst tegin suveks pausi. Teatrid, pulmad, ohtralt rahvast. Kerge läbipõlemine, samas õpitunnid tulevikuks. Õnneks siiski ka palju meeleolukaid kohtumisi omainimestega, laulu ja veini ja nalja.

Raamatuilmast. Kevadel jõudsin veidi oma kahte poolikut käsikirja jätkata, aga pigem on need hetkel siiski pausil. Kättevõtmise asi muidugi, 2x3 nädalat täielikku eraldumist ja väljalülitamist aitaks punkti panna. Sisutoimetamist tegin tänavu vaid ühele raamatule: Triin Lellepi "Minu Pariis" oli selleks. Sellest kirjutan ehk peagi pikemalt, sest öelda on mul palju. 

Lugemisaastana oli 2020 pöö-ra-ne, tuli vist suisa rekord. Goodreadsi keskkond aitab lahkelt arvutada, et kokku 145 raamatut, 36 977 lehekülge. Olgu pealegi, paar raamatut võib siit maha võtta, sest paar eriti hullu jäi ikka poolikuks vist ka. Nii umbes kolmveerandi kohta neist olen ka midagi lühemalt või pikemalt arvanud. Neid arvamusi võib jälgida neljas kanalis: siinses blogis, Goodreadsis (Mae Lenderi nime all), Instagramis @midalugeda kontol ja Facebooki Lugemise väljakutse grupis (Reelikana). Tuleval aastal luban (jälle!) vähem lugeda ja rohkem kirjutada. Ilmselt feilin mõlema lubadusega. 

Teatristatistika puudub, sest seda sai siia blogisse üsna hooletult märgitud. Tervise osas ka erilisi uudiseid pole (mis on ju hea!), aga eks ole selle nimel ka igal õhtul usinasti vaeva nähtud. Lähedastel on ka kõik just kui hästi või nad on lihtsalt osavad varjajad. Elu on ilus, seda ma ütlen. 

Sai nüüd nii ilus jutt, et lausa imelik kohe, midagi võiks ju ka halvasti olla :) Mure, seda ikka on. Rahva pärast, inimeste rumaluse pärast, veidrate mängude pärast. Päris halliks end maailma pärast siiski ka muretseda ei taha, seega kuniks need mängud otseselt minu elu ei hakka segama, püüan distantseeruda. Väike inimeseloom elab ikka oma elu edasi, unistab, teeb plaane. Tõsi, mõneski asjas tuleb ilmselt edaspidi spontaanselt tegutseda. Näiteks ei planeeri reise enam 3-5 kuud ette, vaid 3-5 nädalat. Suveks on teatrimõtteid palju, aga ei midagi kindlat. 

Ainus kindel märksõna uueks aastaks on "100", selle nimel, seltsimehed, me tegutseme!

HEAD UUD AASTAT!

P.S. (jah, ma ei lange ka selles postituses oma postskriptumitega stiilist välja) Lõppeva aasta soundtrack, kui te teada tahate, võiks mu meelest olla