Neljapäev, 31. detsember 2020

Mitte ainult minu tädi Ellen



 Mudlum ei läinud mul algusaegadel kohe sugugi, küll ma pusisin ja kurvastasin. Tundus juba, et olen ainuke, kes tema tekstidega ei haagi. "Poola poiste" puhul toimus äkitselt mu jaoks mingi avanemine, eriti teksti enese suhtes, teema osas oli tunne nii ja naa. "Mitte ainult minu tädi Ellen" siin vana aasta viimastel päevadel oli aga nagu rusikahoop kõhtu (pole küll vist kunagi tunda saanud, ptüi-ptüi-ptüi!). Ma lugesin ja neelasin, samas tõrjusin raamatut. See oli mu jaoks nii hingekriipivalt hea, et ma ei tahtnud seda kiiresti lugeda. Nagu ma nüüd ei tahaks sellest ka üldse kirjutada, sest... seda peab ise lugema. 

Asusin lugema tausta uurimata, seega ütlen tulevastele lugejatele kohe ära, et see tädi Ellen oli päriselt olemas :) Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine... Ega ma muidugi tea, kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa. Tegelikult ma usun, et meil kõigil on see kirju-mirju osa olemas, lihtsalt me vaatame sellest sageli mööda, unustame ära või on see lihtsalt nii argine osa meist, et vaja oleks kõrvalpilku, juhtimaks sellele tähelepanu. Kes meist ikka nii väga normaalne on, eks ole. 

Raamatu kandvateks tegelasteks ongi kolm naist, eelmainitet Ellenile lisaks tema õde (ehk Mudlumi ema) ja autor ise. Kolm naist, igaüks isemoodi kimpus iseenda ja maailma ja üksteisega niisamuti. Jah, seda viimast kohe vägagi. Tegevuspaigad vahelduvad peamiselt Muhu ja Merivälja vahet. Aga ehk see eelnev ei olegi tähtis, tähtsad on siiski siin asjad... Mudlum jutustab elusid ja inimesi läbi asjade, detailide. Esimese hooga tahaks imestunult küsida, kuidas ta kõike seda mäletab? See pole lihtsalt võimalik! Siis ühel unetul ööl hakkasin mõtlema ja sain aru, et mälestused on nagu labürint. Sa mõtled kuhugi aastakümnete tagusesse aega, kohta või ruumi, mõtled, et ei mäleta sellest suurt miskit peale ühe detaili... hakkad siis seda ühte jälge mööda minema ja sulle meenuvad üha järgmised asjad. Nii vist tõepoolest on.

See on raamat väga valusatest hetkedest, aga sealjuures kirjutatud magusvalusalt, natuke helgelt, õrnalt koguni. Kuidas ta oskab? Meenub kohe üks teine kirjanik, kes samuti kannab minevikutaaka väga raskelt turjal, pikib seda igasse oma raamatusse, ent teeb seda nii kibestunult, kuidagi ussitavalt, kättemaksuhimuliselt, et sa küll loed, aga suhu jääb paha maik. Mudlumi minevikku loed, lased tema valu endast läbi, aga sellest jääb hinge siiski mingi soe tunne. Me kõik ehitame ju oma tulevikku minevikuvaremetele ja neis varemeis leidub kõike, tõepoolest kõike, aga see ongi loomulik. Sa pead õppima nende peale ehitama ja edasi minema, ei saa liialt takerduda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar