Neljapäev, 31. detsember 2020

2020 järelehüüe

 Kurb on seda aastat ära saata, oli ütlemata hea aasta ja ma kardan, et läheb jälle jupike aega samasugusega kohtumiseks. Aasta oli toimekas ja tempokas, silmiavav (maailma ja inimeste suhtes üldisemalt), põnev, külluslik, uuenduslik, hariv, ja samas siiski rahulik.

Kõik algas sellest, et 2020. aasta läks käima kohe alates esimesest päevast, sest kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis üks noorpaar tuligi just nimelt 01.01 kohta vaatama. Njaa, see poriläga mere ääres ja need valged tossud :) Pulmad olid Soonlepa suvehooaja üks olulisi märksõnu, kahtlemata.

Aasta esimene nädal viis meid ka tehinguni, mis omakorda pidi meid viima uue koduni. Ja kuigi detsembri keskpaigani näis, et me sel aastal siiski ei jõua kolimiseni, siis muidugi said meiesugused hullud hakkama sellega, et nädal enne jõule kolima asuda :) Teades meie tandemi võimekust, siis polnud kahtlustki, et hakkama me saame. Ja kuigi pool mööblit on puudu ja nii mõnegi nurgaga ei oska veel midagi pihta hakata, siis... aega on selle kiire asjaga.

Kuhu ma jäingi nüüd... ah jaa, aasta esimese nädala juures olen alles. Jaanuar oli ka Malaisia-reisi kuu. Reis, mida ma ju põhimõtteliselt blogisse ei kandnud, reisilugu ajakirja ei kirjutanud ja seega... on see mu meeltest praktiliselt läinud. Rääkimata reisilt laibana naasmine, samas ei oleks teravate elamusteta reis ju mainimist väärt kah. Malaisias, täpsemalt Penangi saarel, George Townis hotelli 27. korrusel sain Eestist ka põneva tööpakkumise. Möönan, et üsna ootamatu, samas siiski väga loogilise jätkuna minu suurimale kirele. 

Ja see kõik juhtus selle võrratu 2020. aasta esimese kuu jooksul. Tekib suisa hirm, et samas vaimus jätkates saab sellest postitusest tõeline jõgiromaan :) Teeme siiski lühidalt - paljud neist jaanuaris aset leidnud sündmustest andsid piisavalt ainest järgnevateks kuudeks, eraldi kõiki fopaasid ja edusamme välja tuua pole mõtet. Kevadeotsa eredam uus teema ehk keramaja sohilaps, aga see puudutas mind vähem, samas Soonlepa elus ja tegemistes andis muidugi tunda kõvasti, olgu selleks uudistajad, turistid vms. 

Suvi. Hiiu suvi oli kolm korda tempokam kui muidu, seega muust tööst tegin suveks pausi. Teatrid, pulmad, ohtralt rahvast. Kerge läbipõlemine, samas õpitunnid tulevikuks. Õnneks siiski ka palju meeleolukaid kohtumisi omainimestega, laulu ja veini ja nalja.

Raamatuilmast. Kevadel jõudsin veidi oma kahte poolikut käsikirja jätkata, aga pigem on need hetkel siiski pausil. Kättevõtmise asi muidugi, 2x3 nädalat täielikku eraldumist ja väljalülitamist aitaks punkti panna. Sisutoimetamist tegin tänavu vaid ühele raamatule: Triin Lellepi "Minu Pariis" oli selleks. Sellest kirjutan ehk peagi pikemalt, sest öelda on mul palju. 

Lugemisaastana oli 2020 pöö-ra-ne, tuli vist suisa rekord. Goodreadsi keskkond aitab lahkelt arvutada, et kokku 145 raamatut, 36 977 lehekülge. Olgu pealegi, paar raamatut võib siit maha võtta, sest paar eriti hullu jäi ikka poolikuks vist ka. Nii umbes kolmveerandi kohta neist olen ka midagi lühemalt või pikemalt arvanud. Neid arvamusi võib jälgida neljas kanalis: siinses blogis, Goodreadsis (Mae Lenderi nime all), Instagramis @midalugeda kontol ja Facebooki Lugemise väljakutse grupis (Reelikana). Tuleval aastal luban (jälle!) vähem lugeda ja rohkem kirjutada. Ilmselt feilin mõlema lubadusega. 

Teatristatistika puudub, sest seda sai siia blogisse üsna hooletult märgitud. Tervise osas ka erilisi uudiseid pole (mis on ju hea!), aga eks ole selle nimel ka igal õhtul usinasti vaeva nähtud. Lähedastel on ka kõik just kui hästi või nad on lihtsalt osavad varjajad. Elu on ilus, seda ma ütlen. 

Sai nüüd nii ilus jutt, et lausa imelik kohe, midagi võiks ju ka halvasti olla :) Mure, seda ikka on. Rahva pärast, inimeste rumaluse pärast, veidrate mängude pärast. Päris halliks end maailma pärast siiski ka muretseda ei taha, seega kuniks need mängud otseselt minu elu ei hakka segama, püüan distantseeruda. Väike inimeseloom elab ikka oma elu edasi, unistab, teeb plaane. Tõsi, mõneski asjas tuleb ilmselt edaspidi spontaanselt tegutseda. Näiteks ei planeeri reise enam 3-5 kuud ette, vaid 3-5 nädalat. Suveks on teatrimõtteid palju, aga ei midagi kindlat. 

Ainus kindel märksõna uueks aastaks on "100", selle nimel, seltsimehed, me tegutseme!

HEAD UUD AASTAT!


P.S. (jah, ma ei lange ka selles postituses oma postskriptumitega stiilist välja) Lõppeva aasta soundtrack, kui te teada tahate, võiks mu meelest olla


Mitte ainult minu tädi Ellen



 Mudlum ei läinud mul algusaegadel kohe sugugi, küll ma pusisin ja kurvastasin. Tundus juba, et olen ainuke, kes tema tekstidega ei haagi. "Poola poiste" puhul toimus äkitselt mu jaoks mingi avanemine, eriti teksti enese suhtes, teema osas oli tunne nii ja naa. "Mitte ainult minu tädi Ellen" siin vana aasta viimastel päevadel oli aga nagu rusikahoop kõhtu (pole küll vist kunagi tunda saanud, ptüi-ptüi-ptüi!). Ma lugesin ja neelasin, samas tõrjusin raamatut. See oli mu jaoks nii hingekriipivalt hea, et ma ei tahtnud seda kiiresti lugeda. Nagu ma nüüd ei tahaks sellest ka üldse kirjutada, sest... seda peab ise lugema. 

Asusin lugema tausta uurimata, seega ütlen tulevastele lugejatele kohe ära, et see tädi Ellen oli päriselt olemas :) Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine... Ega ma muidugi tea, kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa. Tegelikult ma usun, et meil kõigil on see kirju-mirju osa olemas, lihtsalt me vaatame sellest sageli mööda, unustame ära või on see lihtsalt nii argine osa meist, et vaja oleks kõrvalpilku, juhtimaks sellele tähelepanu. Kes meist ikka nii väga normaalne on, eks ole. 

Raamatu kandvateks tegelasteks ongi kolm naist, eelmainitet Ellenile lisaks tema õde (ehk Mudlumi ema) ja autor ise. Kolm naist, igaüks isemoodi kimpus iseenda ja maailma ja üksteisega niisamuti. Jah, seda viimast kohe vägagi. Tegevuspaigad vahelduvad peamiselt Muhu ja Merivälja vahet. Aga ehk see eelnev ei olegi tähtis, tähtsad on siiski siin asjad... Mudlum jutustab elusid ja inimesi läbi asjade, detailide. Esimese hooga tahaks imestunult küsida, kuidas ta kõike seda mäletab? See pole lihtsalt võimalik! Siis ühel unetul ööl hakkasin mõtlema ja sain aru, et mälestused on nagu labürint. Sa mõtled kuhugi aastakümnete tagusesse aega, kohta või ruumi, mõtled, et ei mäleta sellest suurt miskit peale ühe detaili... hakkad siis seda ühte jälge mööda minema ja sulle meenuvad üha järgmised asjad. Nii vist tõepoolest on.

See on raamat väga valusatest hetkedest, aga sealjuures kirjutatud magusvalusalt, natuke helgelt, õrnalt koguni. Kuidas ta oskab? Meenub kohe üks teine kirjanik, kes samuti kannab minevikutaaka väga raskelt turjal, pikib seda igasse oma raamatusse, ent teeb seda nii kibestunult, kuidagi ussitavalt, kättemaksuhimuliselt, et sa küll loed, aga suhu jääb paha maik. Mudlumi minevikku loed, lased tema valu endast läbi, aga sellest jääb hinge siiski mingi soe tunne. Me kõik ehitame ju oma tulevikku minevikuvaremetele ja neis varemeis leidub kõike, tõepoolest kõike, aga see ongi loomulik. Sa pead õppima nende peale ehitama ja edasi minema, ei saa liialt takerduda.

Teisipäev, 29. detsember 2020

25.12

 Mõnel pühad unustatud, mul ikka veel, mida meenutada :)

Kuidas Viljandis on see aastalõpu paugutamine nagu ennevanasti. Öösel oli kohati tunne, et sõda lahti, lisaks ebameeldiv tunne, et võib aknast miskit sisse lennata (meenutame, on juhtunud, oli see alles mullu või tunamullu...).





Ja siis see lumivalge hommik, millest ma vist pilti ei teinudki... Lauale tulid kodukootud kartulisalat ja kalamari ja Oru Pagari tšilli-hapusai, Rohelise Maja pardipasteet ja... no mul ei olnud mahti pildistamiseks lihtsalt, saate aru, elu trügis vahele ju.

Ma sõitsin Viljandist välja ja mõtlesin... mõtlesin enda ja Justini ja muu ilma peale. Et Viljandisse minnakse surema. Kuigi see on tore, armas, väike ja oma, siis... seal on vist tõepoolest hea surra, mitte elu nautida. Sa vindud ja susised vaikselt, ent järjekindlalt, elu läheb sinust sisinal välja. Sa vajad vahepeal verevahetust, värskendust. Siis on seal jälle hea.



25.12 oli Pärnu ostetud tühjaks: a) lõhest, b) forellist, c) pardifileest, d) pardikoibadest (olgu, ühes sibula-seene paneeringus olid, aga ma ei usalda paneeringuid ja valmismarinaade). Ühest poest leidsin  sea sisefilee, parem ikka kui lausrasvaralli.


Lihula see on valu. Uskumatu asula, nii ilus, nii mahajäetud. Millised majad, milline ajalugu... ja siis need räämas hooned, puha müügiks.
Pärnu poole. Tee on täis politseipatrulle. Praamile minutipealt, nagu ikka. Kassast jagatakse küpsikuid, armas žest.


Ja see igihaljas rohi, hakka või ise sööma.
26.12 oli ka siin lumi. Uskumatu. Lumi sai meid kõikjal kätte.

Ja see valgus ja vaikus...


 

Esmaspäev, 28. detsember 2020

Parnass. Pariis 1991-1993

 


"Parnass. Pariis 1991-1993" Urmo Raus
Põnev üle õla pilguheit noore vabariigi paremate poegade saabumisest Pariisi parnassile. ERKI teise kursuse üliõpilase Rausi minek sattus meie taasiseseisvumisaja äärmiselt pöördelistele päevadele ja jääb vaid imetleda tema visadust asjaajamisel, et jõuda sinna kauaigatsetud Pariisi.

Aga mitte ainult, ka need paar esimest aastat Pariisis olid põnevad. Ma ei tea, see Pariis vist tõmbab kuidagi neid kirevaid tüüpe ligi. Leidsin mitmeid paralleele hiljutise "Minu Pariisiga" - ikka leidub heldeid abistajaid, hullumeelseid seikluseid, eestluse eestvedajaid Pariisis, niisamuti ahastust ja meeleheidet (kus magada järgmisel ööl või hankida järgmine toidukord). Lehekülgedelt käib läbi palju tuttavaid tegelasi, eriti naljakad on seigad Jaan-Eik (ja Helena) Tulvega, aga ka Vahur Linnuste, Marje Männik jt pakuvad äratundmisrõõmu.

Pühapäev, 27. detsember 2020

24.12

Tallinn-Tartu maantee näitas 24.12 mõlemas suunas autokolonne. Kui jaan viib inimesed linnast välja, siis jõul nii selgelt ei eristu, voorimine käib igas suunas. Tunne on nagu kõik tallinlased põrutaksid pühadeks maale ja kõik maainimesed pühadeks linna. 
Iseenesest veider jõuluilm. Kui Hiius oli päike, Tallinnas pigem pilves, aga mingeid helgemaid toone isegi viskas taevasse, siis poolel teel Viljandisse hakkas mingit jama alla tulema.


Viljandi oli nii väljasurnud, et veidi isegi kõhe ja müstiline. Ma saan aru, et päevasel ajal kõik moorisid liha ja praadisid vorste, aga et õhtul keegi seda kõhutäit maha jalutamas polnud, see oli veider. Ma nägin seitset inimest (lisaks meie vahmiilile) ja mõnda autot. Kõik. 


Õhtuse Viljandi vaib haakus väga hästi äsja loetud "Minu Viljandiga". Ise ma Viljandit just udusena ei mäleta ja imestasin, kuis herr Petrone seal alailma udus eksles, aga jah... selgub, et viimaste aastatega on Viljandi ja udu tõepoolest kokku kasvanud.


Vabaduse plats on ka vahepealse ajaga muutunud. Üks maja on maha võetud (mis alumisel pildil oleks muidu vasakus servas). Maja, kus ma käisin esimest korda kunstinäitusel (oli seal tõesti mingil ajal galeriilaadne asi?), äkki ka Statistikaametis mingil koolitusel (jah, ma olen kunagi osalenud põllumajandusloendusel küsitlejana, Viljandi linnas (!!!) ja mul on siiani nende paari tänava vastu allergia, mille ma siis majast majja läbi käisin :)), aga see ettevalmistav koolitus võis ka kõrval majas toimuda... Igatahes maja ei ole enam, autoparklast on saanud esindusväljak ja jõulupuu on traditsiooniliselt ikka püsti.
Igaks juhuks pildistasin ka lund, sest oli hirm, et see võib tänavu ainsaks lumelaiguks jääda.

Üks ilusamaid uksi muidugi ka pildile püütud. Kui loete "Minu Viljandit", siis see on ka üks oluline tegevuspaik raamatus, lisaks andnud paar väga mõnusat tegelast raamatusse (need, kes alati veiniga välja ilmusid:))
Esimest korda märkan, et Fellini nime lõpus on punkt... huvitav, miks?


Viljandi kaubamaja kaunistab igal aastal jõuluks vaateaknad. Mitte igal aastal ei ole mul õnnestunud neid nägema sattuda. Tänavu siis vanad jõulupostkaardid inspiratsiooniks.

See kass alloleval pildil ei ole enam kaubamaja vaateaken, vaid Rohelise Maja kohvik. Jah, te olete harjunud kohviku kujutamist alati teistsuguse nurga alt, aga saab ka nii. 



Taas üks raamatu tegevuspaikadest, õigupoolest nimetab autor seda Kuldset Kringlit ehk Ormissoni suisa oma kirjutustoaks.
Ah jaa, lisaks udusele outfit´ile on herr kirjanikul ühes asjas veel õigus - kütmise lõhnad. Sa jõuad ühe korstna piirkonnast vaevalt välja, kui juba on järgmine tossuala ees. Sütt ja puid ja miskit kolmandat veel. 



Igaks juhuks mainin, et see hüppaja ei ole mina...

No ja näete nüüd ise, et jõuluime on olemas :) Ringilt tagasi jõudes oli ka kergemat sorti lumevaip maas :) Aeg risalamande kallale asuda.

 Ja kes ei mäleta "Minu Taani" raamatust seda magustoitu, siis siin väike mäluvärskendus:

"Taanlaste jõuluõhtusöögi põnevaim ja ühtlasi ka maitsvaim osa on magustoiduks pakutav ris à la mande, riisipuding mandlitega, millele valatakse peale kuuma kirsikastet. Mandlite hakkimine selle pudingi sisse on perenaise jaoks paras kunsttükk – need peaksid olema piisavalt peeneks hakitud, et nende hulka peidetud ainuke terve mandel oleks ikka tuntav. Samas peaksid hakitud tükid olema ikkagi nii suured, et kausist endale portsjonit tõstes poleks võimalik pelgalt vaatlemisega eristada tervet mandlit. Sest kes saab terve mandli, saab üllatuskingituse. 
Nii ongi ris à la mande’i sööv seltskond üks üsna kummaline nähtus. Oma kaussi mandlit jahtides läbi sonkida ei ole mõtet, sest kõik jälgivad kõiki ja leidja oleks koheselt ka teistele teada ning edasi enam ei söödaks ja ühesõnaga – kogu lõbu oleks ruttu otsas. Seepärast on oluline mandli avastamisel see info esialgu vaid enda teada hoida ja lasta teistel edasi süüa. See omakorda eeldab, et tuvastamise protseduur tuleks läbi viia suus, sealt meeldivat üllatust leides tuleb manada ette kõige ükskõiksem nägu ja üritada edasi süüa, samal ajal põses mandlit peites."

Kolmapäev, 23. detsember 2020

23.12

Varsti sulgevad taas restod jms toredad kohad oma uksed. Selge pilt, tühja sest kolimisest ja pakkimisest, kähku naabreid avastama. Loomulikult olid pooled kohad juba reserveeritud kui ma helistasin (okei, nii tund enne soovitud aega), seega lõpuks ikka Pegasusse, kus siiski kunagi pettuma ei pea. 
Kuulsin, et teised tublimad tüübid bukisid endal kuni 27.12 igaks õhtuks mingi koha, et ikka maksimum võtta. Meie olime minemas tunne-oma-kodumaad tiirule, seega nii palju laiutada ei saanud. 

Hommikusest lumekirmest polnud õhtuks kuigi palju järel, peamiselt vihm. Rahvast siiski endiselt palju. Politsei patrullis nii autos kui jalgsi. Läksin ka selle aasta viimasele raamatupakile järele Solarisse, loomulikult oli ka seal jalgsipatrull sebimas. Võtsin taskust oma suht näkase maski ja surasin ette, enne kui nad eskalaatori varjust välja jõudsid. Ja ma näen, et selliseid maskikandjaid on teisigi... seega leian, et sellisel kujul on see mask tervisele hulka kahjulikum kui ilma käimine, aga no eks me siis teeme head nägu ja mängime lolli edasi. 

Diivanite tarne, muide, on kuhugi märtsisse, vähemasti määrivad nad klientidele mett moka peale :) (See oli nüüd väike kõrvalepõige.)








 

Pikaajaline kokkusaamine

 Lühijutud, mis päriselt meeldivad. Kui muidu, olgu lookene lühem või pikem, saab see alati enne otsa, kui sa jõuad sellesse korralikult sisse elada, midagi jääb ikka lahtiseks, mingid arengud poolikuks, siis siinsed lood on väga filigraanselt komponeeritud. Ei ühtki niidijupikest jää ka ripakile. Lisaks on iga lugu nagu omaette romaan juba, tohutult detailirikas, informatiivne (palju erinevaid valdkondi, millesse on korralikult süüvitud), huvitav. 

No ja muhedad, seda on need lood igatahes ka. Suunurk oli pidevalt ülespidi ja kontrollimatuid turtsatusi kaasnes vist samuti. Oli nii nostalgiahõngulisi lahedaid pildikesi (tädid, kel surnud loom peas jms) kui ka tänapäevase moodsa maailma valupunkte tögavaid. Need viimased ajasid mind heas mõttes sajaga närvi, sest need olid nii pliiatsteravalt täpsed ja kümnesse. Kuidas Vahter on noppinud nii hästi meie aega ilmestavad nähtused ja need paari lausega paika pannud. Ja neid oli täitsa palju!

""...mina hakkan kirjutama elust maal," naeris Merit Aadu küsimuse välja ja lobises juba edasi, kuidas mingi tema endine kolleeg pidid tulema varsti siia sügise avanumbrisse olemuslugu tegema sellest, kuidas noor pere linnast maale kolib, ja enne seda nii palju vaja teha, tahaks metallraami peal pesukaussi ja lillepeenart vanasse paati, aga siin pole lähedal ühtegi veekogu ja peab vist vankrisse tegema, aga kõik vanad vankrid on juba peenardeks rautatud, aga ta teab Tartus ühte meest, kes teeb uusi vankreid, mis näevad välja nagu oleksid lagunenud vanad vankrid ja sinna saab siis lilled sisse istuda."

Võrratu debüüt! Vahter võiks selle kirjastajaameti kus seda ja teist jätta ning klahvidele valu anda.



Teisipäev, 22. detsember 2020

Esmaspäev, 21. detsember 2020

2020 parimad raamatud

 Vältimaks olukorda, kus mõni teist tühja kingikotiga nõutult raamatupoe sissepääsu kõrval seisab ja küüsi närib, panen juba aegsasti tänavused lemmikud siia kirja. /nagu näha, on postitus venima jäänud ja kõik agarad jõuluvanad oma kingikotid ammu täitnud :)/

Oli rikas raamatuaasta. Seda isegi hoolimata sellest, et kirjastused kevadel kergelt pidurit tõmbasid. Hetkel tundub, et tuleb selline 140-145 raamatuga lugemisaasta ja kuigi viie tärniga olen Goodreadsis hinnanud suuremat hulka raamatuid kui siinses nimekirjas, siis püüdsin vägisi veelgi lühendada seda loetelu. Raamatud on suvalises järjekorras, igaks juhuks mainin. 


"Retseptiraamat" Jacky Durand - Punase sarja raamat, õrn ja kaunis lugu, kergelt melanhoolne. Toidul on raamatus oma osa, aga ei tasu peljata, uba on siiski mujal.

"Naised, kellest ma öösiti mõtlen" Mia Kankimäki - mahukas raamatus saavad kokku reisimine, ajalugu, naised ja üks kaasaegne mömm-soomlanna, kes nende ägedate naiste radadel tänasel päeval rändab. Mulle see kombo sobis

"Tüdrukute linn" Elizabeth Gilbert - nimetan küll naistekaks, aga igatahes selline parema otsa naistekas siis. 

"Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu" William Boyd - Boyd on võimas, Kaisa Kaer tõlkijana on super, põnevad naised ajaloost ja nende põhjal komponeeritud korralik lugu. Mõnus.

"Kuni armastus peale tuleb 2.0" Veronika Kivisilla - ema ja poja argilüürika, väikeste laastukestena, imeline.

"Minu Viljandi" Justin Petrone - selle aasta parim Minukas. Natuke muidugi ka Viljandi pärast, aga niisama ka. Äärmiselt ilukirjanduslik. Konkureerib tugevalt Katrin Pautsi "Minu Prahaga", aga no viimasega mul side puudub.

"Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal" Teffi - vaimukalt mahlased mälestused, kuis eelmise sajandi alguses kuulus humorist rändas 1918.a Venemaalt Pariisi.

"Seitsme aja raja taga" Kadri-Ann Sumera - mälestused, reisid, muusikaõpingud, kõike ja hästi palju ja hästi toredasti kirjutatud.

"Sõber" Sigrid Nunez - leinast ja kirjandusest ja näpuotsaga ka neljajalgsest sõbrast. 

"Katk ja koolera" Patrick Deville - ajalugu ja päriselt elanud põnevad tüübid korralikus ilukirjanduslikus kastmes. Põnev ja hariv lugemine. Sobib ka meestele.

"Pikaajaline kokkusaamine" Tauno Vahter - humoorikad ja mõnusad lühilood. Parim lühijuttude raamat tänavu (ja te teate, et ma ei armasta lühivorme eriti...), sobilik meestele.

"Nii muuseas" Woody Allen - Woody on Woody, nii nagu tema filmid, nii on ka see tekst. Aga oma võlu sel on.

"Minu sünge Vanessa" Kate Elizabeth Russell - "Lolitast" inspireeritud tänapäevane lugu. Psühholoogiliselt sügav, tõene ja põnev.


Kahtlustan, et siia lisandub ka Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil...", aga selleni ma alles jõuan lähipäevil. 

Laupäev, 19. detsember 2020

"Minu Viljandi"



See kaua oodatud Viljandi. Loen ja muhelen, kohati kortsutan ka nõutult kulmu. Milline siis on see Justin Petrone Viljandi? Udune, hämmastav, muinasjutuline. Justin kirjutab kõigest kuidagi nii nagu ta ei oleks ka ise... päris. Ta oleks just kui mingi kurvakujurüütel, kes ärkab elule vaid varahommikuse kohvi lõhna, hingeliselt segaduses kahupäiste näitsikute ja veinivines õhtuste tiksumiste peale. Muul ajal nukerdab niisama, kuigi jah, ilmselgelt tegeleb ka loominguliste retkedega.

Peab siiski tunnistama, et eeltöö on põhjalik ja Viljandit ja viljandlasi loeb see võõramaa mees nagu oma viit sõrme. Veidi küll lahutusjärgse melanhoolse mätta otsast, aga siiski. Tegelaste galerii on võrdlemisi tuttav ja äratuntav (oh oleks meil kõigil need Meritid ja Aivarid, kes on rasketel hetkel alati kohal, kaasas veinipudel või paar!) ja paigad kodused. Loed, ja kaadrid kerivad silme ees. Suurimaks üllatajaks ehk viljandlaste (autori silmis) arhailine elulaad (ahjuküttest kaugemale pole nad oma arengus jõudnud, keemergud talviti jääs, konutavad külmas toanurgas ja on permanentselt õnnetud või segased või mõlemat korraga) ja  aktiivne kommuunielu viljelemine. Minust on see kaarega mööda läinud (või siis ongi see mingi uuema aja nähtus ja tekkinud viimase 5-6 aasta jooksul):

"See on mul esimene kord kommuunis käia. Kommuun asub Lossi 7, Kirsimäe majaks kutsutud suure kollase villa teisel korrusel. Näen esimest korda kommuuni kulunud, päevinäinud diivaneid ja köögiriistu, räsitud vanu põrandalaudu, kellegi kasse, kes nurgas istuvad. Niimoodi elavad paljud Viljandi naised, sellised nagu Preili Pilv, ettekandjad ja juuksurid, kes töötavad ebakindlatel töökohtadel, teenivad napilt, kuid saavad siiski hakkama ja unistavad, et suudavad piisavalt kõrvale panna, et mõneks ajaks kuhugi mujale reisida. 

Nad on käinud läbi tulest, veest ja vasktorudest, kuid elavad ometi õelikku elu. Nad magavad samades voodites, joovad samadest tassidest ja pesevad sama duši all. Õhtuti kaunistavad nad hennaga üksteise käsi. Kuitahes põhjas neil näpud ka pole, ei kao südamesoojus neist kuhugi." 

 ---

Silmarõõm. Miski, mis rõõmustab silma. Mõni naine. Jõeste tahab teada, kas ma kolisin siia mõne naise pärast. Aga kulla Jõeste, isegi kui ma tõesti siia mõne naise pärast kolisin, isegi kui kolisin, kas sa tõesti arvad, et ma kuulutaksin seda vihmasel märtsikuu hommikul tervele viljandlasi täis tagatoale? Ma olen siin linnas piisavalt kaua elanud, et teada: tunnetest rääkimine toob häda kaela. Neid räägitakse edasi uudiste pähe ning hakatakse isegi su meeleseisundit analüüsima. Peagi teavad kõik Uueveski vanaemad su silmarõõmust ning peokorraldaja korraldab sulle pulmapeo, kust ei puudu sealiha ja kringel ja viiulimuusika, pikas mustas mantlis kinnisvaramaakler Razumova on sulle aga välja otsinud remonditud ahjudega maja. 

„Need hoiavad kodu soojas ka siis, kui väljas on miinus kakskümmend viis!“ 

Viljandis kaasnevad tõe rääkimisega sellised õudused. Seal peab õppima tähelepanu kõrvale juhtima. Seal peab harjutama vait olemise püha kunsti. Suu kinni! Nii on lihtsam. 

„Viljandi ongi mu silmarõõm,“ vastan ma. „See linn on lihtsalt nii ilus.“

Ilus ja äärmiselt ilukirjanduslik punkt Minu-sarja 2020. aastale. Veidi läksid mul vahepeal need Pilved ja Disainerid ja Petsid ja Tiigritüdrukud ja Taruvaigukesed jm tegelased segamini, ent põhjuseks ilmselgelt pikale venitatud lugemine. 

P.S. Ühtlasi läheb see raamat ajalukku uues kodus esimese loetud raamatuna - juhuu! Kas teil on ka raamatute lugemisega seoses nagu mingi omamoodi kohamälu? Kõik, mis loetud tavapärases kohas, nende puhul see ei tule esile, aga kõik võõrsil, külas, õues või muidu teistmoodi kohas lugemised jäävad just konkreetse raamatuga mällu.