Kolmapäev, 23. detsember 2020

Pikaajaline kokkusaamine

 Lühijutud, mis päriselt meeldivad. Kui muidu, olgu lookene lühem või pikem, saab see alati enne otsa, kui sa jõuad sellesse korralikult sisse elada, midagi jääb ikka lahtiseks, mingid arengud poolikuks, siis siinsed lood on väga filigraanselt komponeeritud. Ei ühtki niidijupikest jää ka ripakile. Lisaks on iga lugu nagu omaette romaan juba, tohutult detailirikas, informatiivne (palju erinevaid valdkondi, millesse on korralikult süüvitud), huvitav. 

No ja muhedad, seda on need lood igatahes ka. Suunurk oli pidevalt ülespidi ja kontrollimatuid turtsatusi kaasnes vist samuti. Oli nii nostalgiahõngulisi lahedaid pildikesi (tädid, kel surnud loom peas jms) kui ka tänapäevase moodsa maailma valupunkte tögavaid. Need viimased ajasid mind heas mõttes sajaga närvi, sest need olid nii pliiatsteravalt täpsed ja kümnesse. Kuidas Vahter on noppinud nii hästi meie aega ilmestavad nähtused ja need paari lausega paika pannud. Ja neid oli täitsa palju!

""...mina hakkan kirjutama elust maal," naeris Merit Aadu küsimuse välja ja lobises juba edasi, kuidas mingi tema endine kolleeg pidid tulema varsti siia sügise avanumbrisse olemuslugu tegema sellest, kuidas noor pere linnast maale kolib, ja enne seda nii palju vaja teha, tahaks metallraami peal pesukaussi ja lillepeenart vanasse paati, aga siin pole lähedal ühtegi veekogu ja peab vist vankrisse tegema, aga kõik vanad vankrid on juba peenardeks rautatud, aga ta teab Tartus ühte meest, kes teeb uusi vankreid, mis näevad välja nagu oleksid lagunenud vanad vankrid ja sinna saab siis lilled sisse istuda."

Võrratu debüüt! Vahter võiks selle kirjastajaameti kus seda ja teist jätta ning klahvidele valu anda.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar