Laupäev, 19. detsember 2020

"Minu Viljandi"



See kaua oodatud Viljandi. Loen ja muhelen, kohati kortsutan ka nõutult kulmu. Milline siis on see Justin Petrone Viljandi? Udune, hämmastav, muinasjutuline. Justin kirjutab kõigest kuidagi nii nagu ta ei oleks ka ise... päris. Ta oleks just kui mingi kurvakujurüütel, kes ärkab elule vaid varahommikuse kohvi lõhna, hingeliselt segaduses kahupäiste näitsikute ja veinivines õhtuste tiksumiste peale. Muul ajal nukerdab niisama, kuigi jah, ilmselgelt tegeleb ka loominguliste retkedega.

Peab siiski tunnistama, et eeltöö on põhjalik ja Viljandit ja viljandlasi loeb see võõramaa mees nagu oma viit sõrme. Veidi küll lahutusjärgse melanhoolse mätta otsast, aga siiski. Tegelaste galerii on võrdlemisi tuttav ja äratuntav (oh oleks meil kõigil need Meritid ja Aivarid, kes on rasketel hetkel alati kohal, kaasas veinipudel või paar!) ja paigad kodused. Loed, ja kaadrid kerivad silme ees. Suurimaks üllatajaks ehk viljandlaste (autori silmis) arhailine elulaad (ahjuküttest kaugemale pole nad oma arengus jõudnud, keemergud talviti jääs, konutavad külmas toanurgas ja on permanentselt õnnetud või segased või mõlemat korraga) ja  aktiivne kommuunielu viljelemine. Minust on see kaarega mööda läinud (või siis ongi see mingi uuema aja nähtus ja tekkinud viimase 5-6 aasta jooksul):

"See on mul esimene kord kommuunis käia. Kommuun asub Lossi 7, Kirsimäe majaks kutsutud suure kollase villa teisel korrusel. Näen esimest korda kommuuni kulunud, päevinäinud diivaneid ja köögiriistu, räsitud vanu põrandalaudu, kellegi kasse, kes nurgas istuvad. Niimoodi elavad paljud Viljandi naised, sellised nagu Preili Pilv, ettekandjad ja juuksurid, kes töötavad ebakindlatel töökohtadel, teenivad napilt, kuid saavad siiski hakkama ja unistavad, et suudavad piisavalt kõrvale panna, et mõneks ajaks kuhugi mujale reisida. 

Nad on käinud läbi tulest, veest ja vasktorudest, kuid elavad ometi õelikku elu. Nad magavad samades voodites, joovad samadest tassidest ja pesevad sama duši all. Õhtuti kaunistavad nad hennaga üksteise käsi. Kuitahes põhjas neil näpud ka pole, ei kao südamesoojus neist kuhugi." 

 ---

Silmarõõm. Miski, mis rõõmustab silma. Mõni naine. Jõeste tahab teada, kas ma kolisin siia mõne naise pärast. Aga kulla Jõeste, isegi kui ma tõesti siia mõne naise pärast kolisin, isegi kui kolisin, kas sa tõesti arvad, et ma kuulutaksin seda vihmasel märtsikuu hommikul tervele viljandlasi täis tagatoale? Ma olen siin linnas piisavalt kaua elanud, et teada: tunnetest rääkimine toob häda kaela. Neid räägitakse edasi uudiste pähe ning hakatakse isegi su meeleseisundit analüüsima. Peagi teavad kõik Uueveski vanaemad su silmarõõmust ning peokorraldaja korraldab sulle pulmapeo, kust ei puudu sealiha ja kringel ja viiulimuusika, pikas mustas mantlis kinnisvaramaakler Razumova on sulle aga välja otsinud remonditud ahjudega maja. 

„Need hoiavad kodu soojas ka siis, kui väljas on miinus kakskümmend viis!“ 

Viljandis kaasnevad tõe rääkimisega sellised õudused. Seal peab õppima tähelepanu kõrvale juhtima. Seal peab harjutama vait olemise püha kunsti. Suu kinni! Nii on lihtsam. 

„Viljandi ongi mu silmarõõm,“ vastan ma. „See linn on lihtsalt nii ilus.“

Ilus ja äärmiselt ilukirjanduslik punkt Minu-sarja 2020. aastale. Veidi läksid mul vahepeal need Pilved ja Disainerid ja Petsid ja Tiigritüdrukud ja Taruvaigukesed jm tegelased segamini, ent põhjuseks ilmselgelt pikale venitatud lugemine. 

P.S. Ühtlasi läheb see raamat ajalukku uues kodus esimese loetud raamatuna - juhuu! Kas teil on ka raamatute lugemisega seoses nagu mingi omamoodi kohamälu? Kõik, mis loetud tavapärases kohas, nende puhul see ei tule esile, aga kõik võõrsil, külas, õues või muidu teistmoodi kohas lugemised jäävad just konkreetse raamatuga mällu.

2 kommentaari:

  1. Palju õnne uue pesa puhul! :) Ei, koht, kus sai raamat loetud, ei jää mällu ja raamat ei hakka kuidagi kohaga meenuma. Ilmselt kahjuks. Oleks ju tore sedaviisi loetut meenutada. Mõned üksikud erandid küll eksisteerivad, aga need on säherdused, mis kinnitavad reeglit - enamasti lugedes olen täpselt seal, kus raamatus tegevus toimub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Seni on tõesti päris tore siin olnud. Kummitusi pole ka veel kohanud.
      Mul mingid raamatud on ikka jäänud sedasi veidralt meelde. Näiteks tean, et "Minu Kanadat" lugesin liivakasti serval istudes, kui parajasti kasti uut liiva toodi, elu õieke mängis seal kõrval. Või et Bukowskit lugesin Mauritiusel võrdlemisi viisakas hotellis (ilmselt tekkis tugev kontrast Bukowski sõnakasutuse ja hillitsetud ümbrusega). Ja samas vaimus edasi.

      Kustuta