Sai üle pika aja teatris käidud, päris teatris, mitte Soonlepa laudas, ma pean silmas. Ja oli päris mõnus. Kuigi märkasin ehmatusega, et publik on äkitsi "vananenud". Või sattusingi vanainimeste asju vaatama :)
Esmaspäeval käisin Estonia kammersaalis, "Agulihärrade" 29.03 asendusetendusel. Sellest ma suisa vaimustusin, seega kel võimalus - minge! On teistmoodi, aga lõbus, helge ja armas. Minu kiiks muidugi, et mulle see saja aasta tagune aeg nõnda sümpaatne on. Indrek Ojari ja Argo Aadli kütsid poolteist tundi mõnuga. Ja kui meil nüüd siin maanurgas peaksid ikka asutuste jõulupeod tänavu kõik toimuda saama, siis ma usun, et nii mõnigi nutikam tüüp telliks neid rõõmuga peole esinema.
Maske oli näha vähe, desohaisu ikka käis üle pea. Minu lemmikuteks olid aga selja taga istunud kaks prouat, kes enne etendust hekseldasid mõnuga kõik maailma asjad läbi. Või noh, mis maailma... peamiselt oli kaks teemat: kolleegid töö juurest (asutuse jätan targu mainimata) ja ühe konkreetse Hiiumaa küla elu (meist õnneks piisavalt kaugel, nii et ega ma ühtegi klatšitavat nime ei tundnud, aga...). Oo jaa, kolmas teema oli veel - parfüümid. Et teatrisse vm avalikku kohta minnes tuleks parfüümid ära keelata. Kui ma siis säherdusi jutte olin oma 25 minutit kuulanud, siis võite vaid kujutleda, kuidas ma ootasin etenduse lõppu, et näha, millised need jutuveskid päriselt välja näevad :)
Eile oli aga see päev, kui Ugala Tallinnasse Vene Teatrisse põikas. Veider tunne oli, pean möönma. Vaadata sünnilinna teatrit Tallinnas ja peaosas naabrimeest Hiiumaalt. Etendus ise oli selline tüüpiline koomusk, kindlat tüüpi lugu, milliseid on juba aastakümneid mängitud, muuda vaid tegelaste nimed ära, kõik muu on juba teada puha. Seega nautisin lihtsalt näitlejate tööd, see oli mõnus ikka. Ja eriline lemmik oli muidugi Tabori joogaasend, allapoole vaatav konn või midagi selle sarnast. Kuidas ta nii pikalt suutis selles poosis olla?!
Eile oli maskis juba rohkem inimesi. Mõnel oli mask ees teatrisse tulles, aga oli neidki, alles saalis ja valguse kustudes neid ette hakkasid rebima. Üldiselt ei saa ma sellest maski asjast aru. Päriselt ei saa. Selline tagantkätt püksitaskust suvaliselt ette rebimine, siis lõua otsa lükkamine, siis jälle ette tõmbamine - kas see nagu tegelikult ka toimib? Ma mõtlen, et kui päriselt on hirmus nakatumisoht ja plaan end ikka kaitsta, mitte pulli teha? Sõitsin üks päev Lasnaka suunast Torupilli Selverisse ja mingi foori all nägin üht naist, mask lõua alla lükatud. Poodi jõudes oli see naine juba ka seal ja ma eeldasin, et no nüüd on ta küll maski ette pannud, aga ei, see rippus endiselt lõualotisoojendana.
O tempora, o mores!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar