"Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn" Aidi Vallik
Läbi ühe hingetõmbega see nauditav lugemine, mõtted ajavad nüüd üle serva, oska vaid kinni püüda.
Hea ja rahulik kulgemine oli, see mulle meeldis, sügistoonides ja sügiseses tempos.
Väga elulooline ja argiajalooline. Jäin mõtlema, et see raamat tuleks vist küll hoopis elulugude alla paigutada raamatukogus, sest põhimõtteliselt ongi see Aidi Valliku elulugu - alates plikatirtsust, läbi mässava teismeea, punknooruse, keerulise emaduse küpse koduperenaiseni. See on väga põnev kujunemislugu, selge ja lihtne. Ehk mõnel hetkel ka üllatav, kui mõelda autor suhtumisele haridussüsteemi osas ja et aastaid hiljem triivis ka ta ise mõneks ajaks sellele ulgumerele. Ent selliseid elulised veidrused vaid rikastavad.
Ja ärme unusta ka kirjanikuks sirgumist (Anni-raamatute tausta avamine oli minu lemmikosa siit raamatust, seda hoolimata tõsiasjast, et ma neid raamatuid endid lugeda ei suuda). Lugesin ja mõtlesin, et ideaalne sarja "Aja lugu", kus juba mitmed armastatud kirjanikud (Hvostov, Mänd, Berg, Hainsalu, Sauter, Skulskaja, Kaldmaa jt) ees, nüüd läksid aga suusad veidi risti. Loodan, et kirjandushuvilised leiavad Valliku Minu-sarja raamatute hulgast vajadusel ikka üles, sest ega esimese hooga sealt ju ei oskaks otsida...
Argiajalugu, jah, seda on raamatus tublisti. Need on seigad ja detailid, mis sarnased muidugi kõikjal üle Eesti ja ei julge väita, et need kuidagi Haapsalule iseloomulikud olid. Samas olen juba nii vana küll, et mulle neist asjust ikka ja jälle lugeda meeldib.
Muide, aiandushuvilistele on siin ka üksjagu lugemist.
Nüüd võib tekkida õigustatud küsimus, et... aga Haapsalu? Vist ikka oli seda ka, kui hästi järele mõelda. Võib-olla Haapsalu lihtsalt oli kuidagi taamal, dekoratsiooniks, vilksatas siit ja sealt, end korralikult kätte andmata. Samas, ega ma tea ju ka, äkki Haapsalut ongi raske kirjasõnasse raiuda, ei ole seda miskit, millest kinni hakata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar