Metsaminutid

 Keegi käis täna hommikul päikesemajakest vaatamas ja mainis T.-le nii muuseas, et täna on Tahkuna maastikujooks. Põhimõtteliselt pikka juttu ei olnud, kui Tahkuna, siis Tahkuna. Jõudsin mehe veel arvutis ära regada ja näo sirgeks kloppida. Mõlemal. Saatuse nöök, et spordiriided olid mandrilt kaasa võetud minul, mitte temal... Tuuseldasime siis kaltsuvarudes. Olin valmis juba enda püksid ära andma, need läksid peaaegu jalgagi talle, iseasi, kas neis ka joosta oleks saanud :)

Tahkuna poolsaarel on metsad aga sellised, et autos töö tegemisest, oli juba kaugele näha, ei tule midagi välja. Näppasin abikaasa Victorinoxi (kas neid ka roosas variandis on?) ja lidusin starti ära ootamata metsa alla. 

Oot, ega teist keegi ju ei arvanud ekslikult, et m i n a ka rajale lähen? Polnud plaaniski.

Ega minul pole aega metsa all niisama tilulilutada, keegi peab leiva ju ka lauale tooma. Õnneks kubises mets seentest ja marjadest. Nii ma siis jõlkusin seal punkrite vahel. Rahu muidugi palju ei olnud, muudkui põristasid kaherattalised sinna masti juurde. Alguses mõtlesin, et oo, ma olen nii vastupandamatu Tahkuna seeneline, et noh, üks ja seesama tüüp edasi-tagasi põristab, aga siis meenus mulle see vana teema TET Estoniaga, millega soovitasin ka Katarinal tutvust teha, kui nõrkuseks kohmakates mootorrattuririietes rangisjalgsed ja higised mehed. Vot Katarina, Sul oleks täna lööki olnud. 

Noh, ei maksa vist mainidagi, et mul oli plaanis täna kirjutamispäev teha...