"Käsi, mis hoidis mu käest"

 "Käsi, mis hoidis mu käest" Maggie O'Farrell

Kui romaani lugeda, siis midagi umbes sellist palukski (aitäh, Kairi). Hoogne, ei liigset nännutamist, hõlmab erinevaid ajastuid ja üleüldse ajaga lõdvemat ümber käimist. Sütitav ja haarav. Kurb, ka sedagi. Ja väike põnevuse ja teadmatuse moment säilib viimase veerandikuni. Sa saad aru, et need kaks liini peavad kokku jooksma ja sa ka aimad, kust suunast tuul puhub, aga liiga vara ei öelda veel kõike ette ära. Või siis ka vastupidi, nagu vahel on juhtunud, et hoitakse viimseni kõik vaka all ja siis viimase kolme leheküljega vuristatakse kõik otsad kokku.
Kui millegi üle kurta, siis ehk oli liiga palju seda imikumajandust, mulle endalegi sadas juba kogu see kurnatus ja äng peale. Praeguses eluetapis sobis Lexie lugu mulle rohkem.

Tsitaat ka:
"Isa aga ütles: õppimisele ära rohkem aega raiska, see teeb naise ainult kiuslikuks."