"Käsi, mis hoidis mu käest"

 "Käsi, mis hoidis mu käest" Maggie O'Farrell

Kui romaani lugeda, siis midagi umbes sellist palukski (aitäh, Kairi). Hoogne, ei liigset nännutamist, hõlmab erinevaid ajastuid ja üleüldse ajaga lõdvemat ümber käimist. Sütitav ja haarav. Kurb, ka sedagi. Ja väike põnevuse ja teadmatuse moment säilib viimase veerandikuni. Sa saad aru, et need kaks liini peavad kokku jooksma ja sa ka aimad, kust suunast tuul puhub, aga liiga vara ei öelda veel kõike ette ära. Või siis ka vastupidi, nagu vahel on juhtunud, et hoitakse viimseni kõik vaka all ja siis viimase kolme leheküljega vuristatakse kõik otsad kokku.
Kui millegi üle kurta, siis ehk oli liiga palju seda imikumajandust, mulle endalegi sadas juba kogu see kurnatus ja äng peale. Praeguses eluetapis sobis Lexie lugu mulle rohkem.

Tsitaat ka:
"Isa aga ütles: õppimisele ära rohkem aega raiska, see teeb naise ainult kiuslikuks."

Metsaminutid

 Keegi käis täna hommikul päikesemajakest vaatamas ja mainis T.-le nii muuseas, et täna on Tahkuna maastikujooks. Põhimõtteliselt pikka juttu ei olnud, kui Tahkuna, siis Tahkuna. Jõudsin mehe veel arvutis ära regada ja näo sirgeks kloppida. Mõlemal. Saatuse nöök, et spordiriided olid mandrilt kaasa võetud minul, mitte temal... Tuuseldasime siis kaltsuvarudes. Olin valmis juba enda püksid ära andma, need läksid peaaegu jalgagi talle, iseasi, kas neis ka joosta oleks saanud :)

Tahkuna poolsaarel on metsad aga sellised, et autos töö tegemisest, oli juba kaugele näha, ei tule midagi välja. Näppasin abikaasa Victorinoxi (kas neid ka roosas variandis on?) ja lidusin starti ära ootamata metsa alla. 

Oot, ega teist keegi ju ei arvanud ekslikult, et m i n a ka rajale lähen? Polnud plaaniski.

Ega minul pole aega metsa all niisama tilulilutada, keegi peab leiva ju ka lauale tooma. Õnneks kubises mets seentest ja marjadest. Nii ma siis jõlkusin seal punkrite vahel. Rahu muidugi palju ei olnud, muudkui põristasid kaherattalised sinna masti juurde. Alguses mõtlesin, et oo, ma olen nii vastupandamatu Tahkuna seeneline, et noh, üks ja seesama tüüp edasi-tagasi põristab, aga siis meenus mulle see vana teema TET Estoniaga, millega soovitasin ka Katarinal tutvust teha, kui nõrkuseks kohmakates mootorrattuririietes rangisjalgsed ja higised mehed. Vot Katarina, Sul oleks täna lööki olnud. 

Noh, ei maksa vist mainidagi, et mul oli plaanis täna kirjutamispäev teha...

Hiiu Ingel (8.09.2020)

Mõtteid mereretkest:

- ma olen ikka veeloom (kuigi ujuda ei oska);

- mida sandim ilm, seda ägedam!

- septembrikuu ilmad näitavad küll kõiki oma palgeid: säravast päikesest paduvihmani, sinna vahele veel loogiliselt vikerkaar või kaks;

- kui maa peal on inimesed oma piirangute ja hirmudega lolliks läinud, siis merel õnneks on säilinud tervet mõistust ja mõned traditsioonid püsivad muutumata ka koroonaajal (neist ma targu ei kirjuta, sest pole teil vaja lapiti maha kukkuda);

Ja siis maandusin oma kosmoselaeva, kus ümber vett küll napib, aga on teistmoodi tore olla.

 

Kas sa Ilmet oled juba proovinud?

 Ma siin kunagi proovisin. Samas, ma ei tea, mida ma siis ootasin? Et viskab mulle rea pilte täisnimede ja sugulusastmetega? Seda muidugi mitte. Ja üldsegi, kui mu suguvõsas on näiteks ainult laiemale üldsusel tundmatud joodikud, kaevurid, metsamehed, luuserid jm tüübid, kes arusaadavalt fotoobjektiivi ette just ülearu tihti ei satu, siis mul ju ei olegi lootust nende mitmesaja vastuse hulgast potentsiaalset sugulast leida, tegelikult? Sest pildibaas FOTIS, millest masin vasted otsib, sisaldab materjali alates aastast 1840. Nooh, 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses pildistati ju harva ja ilmselt olid need mingid edumeelsemad tegelased, kes end paberile jäädvustasid. Uuemast ajast rääkides, kahtlen samuti, et sealt kellegi leian.

Igatahes ma mingis meeltesegadushoos siiski katsetasin üks päev seda Ilmet. Laed sinna üles või klõpsad kohe veebikaameraga pildid, kokku viis tükki. Mõne tunni jooksul saad meilile iga pildi kohta 200 fotot vastuseks. Jah, kokku siis mingi 1000 fotot, mida - kui sul on tõsiselt aega üle - võid ükshaaval läbi klikkida, sest ega ses esimeses vaates nimed ja aastaarvud näha ole, need on kõik lingitud. Ütlen ausalt, ei ole siiani jaksanud nii põhjalikku uurimistööd teha. Kõigi pakutavate tüüpide kohta polegi nime anda, tegemist võib olla ka mingi eelmise sajandi klassipildiga või töökollektiiviga jms.

Aga mis sealt siis vastu vaatab? Põhimõtteliselt kõike. Võib väita, et ise olen süüdi, et miks ma valisin siis viis sedavõrd erinevat fotot endast :) Tõsi, ühe pildi valisin kiuslikult katsetamise mõttes veidra (ei, ma ei pannud lambapilti või midagi muud jaburat), aga võtsin mingi eriti hullude tumedate kulmudega pildi. Tahtsin näha, kas nii lihtlabane ja kergesti muudetav "tunnus" võiks masinat mõjutada. Mulle näis, et natuke mõjutas küll. Teisalt, panin pildid kõik siiski viimastest aastatest ja blondiinina, aga vasteid tuli ka brünettide hulgast. Kuna blogspot pdf-faile ei lase lisada, siis olgu näidetena mainitud mõned nimed, kelle näod teil ehk niisamutigi silme ees: Ülle Lichtfeldt, Kaie Kõrb, Carmen Mikiver, Aita Kivi... Anna jumal kannatust, eks ole! Kust otsast, küsin ma, on meil mingeid sarnasusi?!

Ühe pildi klõpsasin ma siis veebikaameraga. Tegemist oli ühe kehva-hommiku-päevaga, lisaks tegin  selle klõpsu kuumal päeval veel kuumemas keramajas, ja ma olin parajalt kole, ausalt. Ja just selle pildi vastuste hulgas kordus tavatult palju... Kadri Simson, koguni 20 korral. Rahvusarhiivi Ilme arvates on Kadri Simson seega praktiliselt nagu mu kaksikõde. Võib-olla kui juua kaks pudelit veini ja silmi kissitades vaadata, siis võib see nii olla küll. Tõe huvides peaksin siiski mainima, et kui Simsoni 20 vastust maha arvata, siis ülejäänud 180 hulgas kordus ka veel Mailis Reps ja Alice Talvik.

Ja kui teist nüüd mõni mõtleb, et läheb ja otsib endast viis kõige kaunimat fotot ja siis saab hunniku Eesti esikaunitare võimalike sugulasekandidaatide hulka, siis ärge nähke vaeva - minu kõige kenamate näolappide peale tulid kõikse koledamad näolapid vastu.

P.S. Tegin siiski ühest lehest ekraanitõmmise, ma arvan, et see illustreerib kenasti, kui eriilmeline see popurrii on :)

Uue aja lood

Sai üle pika aja teatris käidud, päris teatris, mitte Soonlepa laudas, ma pean silmas. Ja oli päris mõnus. Kuigi märkasin ehmatusega, et publik on äkitsi "vananenud". Või sattusingi vanainimeste asju vaatama :) 

Esmaspäeval käisin Estonia kammersaalis, "Agulihärrade" 29.03 asendusetendusel. Sellest ma suisa vaimustusin, seega kel võimalus - minge! On teistmoodi, aga lõbus, helge ja armas. Minu kiiks muidugi, et mulle see saja aasta tagune aeg nõnda sümpaatne on. Indrek Ojari ja Argo Aadli kütsid poolteist tundi mõnuga. Ja kui meil nüüd siin maanurgas peaksid ikka asutuste jõulupeod tänavu kõik toimuda saama, siis ma usun, et nii mõnigi nutikam tüüp telliks neid rõõmuga peole esinema. 

Maske oli näha vähe, desohaisu ikka käis üle pea. Minu lemmikuteks olid aga selja taga istunud kaks prouat, kes enne etendust hekseldasid mõnuga kõik maailma asjad läbi. Või noh, mis maailma... peamiselt oli kaks teemat: kolleegid töö juurest (asutuse jätan targu mainimata) ja ühe konkreetse Hiiumaa küla elu (meist õnneks piisavalt kaugel, nii et ega ma ühtegi klatšitavat nime ei tundnud, aga...). Oo jaa, kolmas teema oli veel - parfüümid. Et teatrisse vm avalikku kohta minnes tuleks parfüümid ära keelata.  Kui ma siis säherdusi jutte olin oma 25 minutit kuulanud, siis võite vaid kujutleda, kuidas ma ootasin etenduse lõppu, et näha, millised need jutuveskid päriselt välja näevad :)

Eile oli aga see päev, kui Ugala Tallinnasse Vene Teatrisse põikas. Veider tunne oli, pean möönma. Vaadata sünnilinna teatrit Tallinnas ja peaosas naabrimeest Hiiumaalt. Etendus ise oli selline tüüpiline koomusk, kindlat tüüpi lugu, milliseid on juba aastakümneid mängitud, muuda vaid tegelaste nimed ära, kõik muu on juba teada puha. Seega nautisin lihtsalt näitlejate tööd, see oli mõnus ikka. Ja eriline lemmik oli muidugi Tabori joogaasend, allapoole vaatav konn või midagi selle sarnast. Kuidas ta nii pikalt suutis selles poosis olla?!

Eile oli maskis juba rohkem inimesi. Mõnel oli mask ees teatrisse tulles, aga oli neidki, alles saalis ja valguse kustudes neid ette hakkasid rebima. Üldiselt ei saa ma sellest maski asjast aru. Päriselt ei saa. Selline tagantkätt püksitaskust suvaliselt ette rebimine, siis lõua otsa lükkamine, siis jälle ette tõmbamine - kas see nagu tegelikult ka toimib? Ma mõtlen, et kui päriselt on hirmus nakatumisoht ja plaan end ikka kaitsta, mitte pulli teha? Sõitsin üks päev Lasnaka suunast Torupilli Selverisse ja mingi foori all nägin üht naist, mask lõua alla lükatud. Poodi jõudes oli see naine juba ka seal ja ma eeldasin, et no nüüd on ta küll maski ette pannud, aga ei, see rippus endiselt lõualotisoojendana. 

O tempora, o mores!

"Minu Haapsalu"

 "Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn" Aidi Vallik

Läbi ühe hingetõmbega see nauditav lugemine, mõtted ajavad nüüd üle serva, oska vaid kinni püüda.

Hea ja rahulik kulgemine oli, see mulle meeldis, sügistoonides ja sügiseses tempos.

Väga elulooline ja argiajalooline. Jäin mõtlema, et see raamat tuleks vist küll hoopis elulugude alla paigutada raamatukogus, sest põhimõtteliselt ongi see Aidi Valliku elulugu - alates plikatirtsust, läbi mässava teismeea, punknooruse, keerulise emaduse küpse koduperenaiseni. See on väga põnev kujunemislugu, selge ja lihtne. Ehk mõnel hetkel ka üllatav, kui mõelda autor suhtumisele haridussüsteemi osas ja et aastaid hiljem triivis ka ta ise mõneks ajaks sellele ulgumerele. Ent selliseid elulised veidrused vaid rikastavad.

Ja ärme unusta ka kirjanikuks sirgumist (Anni-raamatute tausta avamine oli minu lemmikosa siit raamatust, seda hoolimata tõsiasjast, et ma neid raamatuid endid lugeda ei suuda). Lugesin ja mõtlesin, et ideaalne sarja "Aja lugu", kus juba mitmed armastatud kirjanikud (Hvostov, Mänd, Berg, Hainsalu, Sauter, Skulskaja, Kaldmaa jt) ees, nüüd läksid aga suusad veidi risti. Loodan, et kirjandushuvilised leiavad Valliku Minu-sarja raamatute hulgast vajadusel ikka üles, sest ega esimese hooga sealt ju ei oskaks otsida...

Argiajalugu, jah, seda on raamatus tublisti. Need on seigad ja detailid, mis sarnased muidugi kõikjal üle Eesti ja ei julge väita, et need kuidagi Haapsalule iseloomulikud olid. Samas olen juba nii vana küll, et mulle neist asjust ikka ja jälle lugeda meeldib.

Muide, aiandushuvilistele on siin ka üksjagu lugemist.

Nüüd võib tekkida õigustatud küsimus, et... aga Haapsalu? Vist ikka oli seda ka, kui hästi järele mõelda. Võib-olla Haapsalu lihtsalt oli kuidagi taamal, dekoratsiooniks, vilksatas siit ja sealt, end korralikult kätte andmata. Samas, ega ma tea ju ka, äkki Haapsalut ongi raske kirjasõnasse raiuda, ei ole seda miskit, millest kinni hakata?

August kokku

 No vaat kui lihtsalt see asi käib, polegi vaja mingit iga päev postitamist - võtad kuu ühe postitusega kokku ja asi klaara.

Soonlepa karjamõisa ajaloo teine pulmapidu sai peetud. Noorpaar püsib kenasti koos. Ja kuigi tänavune suvi on mulle meelde jäänud erakordselt päikeselise ja soojana (ma sain väga vähe riideid kanda), siis suve teine kehvem ilm sattus loomulikult taas kord pulmapäevale. Paar tundi enne kallas ikka mõnuga taevast. Sattusin Kärdlas käima, kus poe juures kargas üks vettinud olemisega noormees ligi ja veenis mind läbipaistmatu teibiga kokku mutsutatud Actimeli ostma. No selge poissmeestepeo tembud. Poiss oli hirmus läbi külmenud, aga tal oli infot, et varsti ootab kuum saun. Ja nädala pärast pulmad, Vormsil. Muidugi ma ostsin, eks ole isegi kunagi pidanud seesuguseid veidrusi kaasa tegema, enne esimesse abiellu astumist siis. 

Kuna T.-l oli selg haige, siis pulmapeojärgsel päeval hoidsin ise kätt pulsil. Minu lemmikhetk oli hommikul kl 9 paiku saali astudes...

Paar tundi hiljem vaatas saalis vastu pilt, nagu seal poleks kunagi ühtegi pidu olnud. Ja ma juba hakkasin igatsema järgmist pulmapidu.

Põnevaid autosid laekus samal päeval teisigi õuele.

No siis saabuski see päev, kui mul katus pealt lendas ja mind üheks ööks mandrile tuulduma viidi. Jalutasin vanalinnas, kõlgutasin Pegasuses jalgu, krabasin Nõmme turult kotid head ja paremat täis ja siis tagasi saarde.

Õige varsti tegi naabrimutt mini-Itaalia õhtu. Naabrimutt on mul sigaäge. Veinid muudkui tühjenesid, tähed kolksatasid taevast aina tihemini ja kaste langes ja... no see oli õhtu, säherduste pärast on täitsa mõtet elada. Koju sõitsin käsikaudu, sest Urri esiklaas oli kogu aeg udune. Õnneks sõitis naabrimees taga, seega valgustas teed. (alloleval pildil on kõik veel viks ja viisakas, öiseid pilte õnneks pole)

Mõned päevad hiljem käis hoovist väike TET Estonia tiim läbi. Ma ei paneks seda pilti siia, aga see on puhtalt Katarina südant soojendama mõeldud, ega need jahedavõitu sügispäevad on ju peagi ukse ees...

Lugemist pole ma samuti maha jätnud, lööge või maha. Ja mul on viimasel ajal palju head kraami näpu sattunud, seda ma kinnitan. Ma ei väida, et "Minu Peipsiveer" teistest parem või halvem on, ent turismihooaja lõpumeeleoludesse sobitus kaaskannataja muljetamine küll priimalt. 

Sild sai tänavu võetud välja 13.09. Ma ei hakka mainimagi, et see oli üks ääretult tuuline päev :)

Kuna turismihooaeg on kohe-kohe lõppemas ja teadupärast enamus söögikohti on uksed sulgenud, siis ma ei väsi reklaamimast Sõnajala sööklat Kärdlas. Tutvumiseks menüü.

Aga hooaeg polnud veel läbi, kuu keskpaigas tuli külla VAT Teater.

"Müller peab lahkuma!" esimeseks maiuspalaks. Ja mõelge, kui pikka paus oli selleks hetkeks näitlejatel olnud...

"Alias" teiseks kompuks. Selle vaatasin ise ka üle (Müllerile ei mahtunud paraku saali...). Ühes vaatuses enam kui kahetunnine etendus oli põnev ka teistkordsel vaatamisel. Muidugi, Merle Palmiste fantastiline säärejooks (vaatasin esimeses reas ja Palmiste vahetas publiku silme all riideid) ajas mu kadedusest sisisema küll. Aga ma seepärast veel siiski oma igaõhtusest veinist, seapraest ja Mulgi kapsast loobuda kavatse.

Tänavu olid ainult ühed teatrikülalised, kes paadiga tulid, rõõm meil seda suurem.

Lauda hooaja lõppu ei hakanud kaugele tähistama minema...

Te ju aimate, mis pilt see on :) 

Murdumine

 ... oli siinse töölaua viimase mustandi pealkiri. Rippus teine mul siin päris õige mitu nädalat. Küllap ma pealkirja toksides kujutasin ette, kuis valan kogu oma ängi siia välja. Jäi valamata. Hea seegi.

Murdusin vahepeal jah. Nüüd olen juba teist tiiru mandril käimas ja... kannatab elada küll :) 

"Kolm naist"

 "Kolm naist" Lisa Taddeo, tlk Leena Suits

Selle raamatu lugemine oli paras sõit Ameerika mägedel. Esmalt mu enda valed ootused, ei tea miks, aga kujutasin ette, et tegemist on puhtalt ilukirjandusega. Seega alates esimestest lehekülgedest pettumus, leides eest tõsielulood. Lisaks ei läinud esimese naise (Maggie) lugu mu jaoks esimeses peatükis "käima".
Edasi aga läks valdavalt tõusvas joones. Kolm erinevat naist, kolm erinevat lugu. Väga detailirikkad, väga paraja tempoga ja jutustatud mõnusalt lakoonilise tooniga. Luubi all ootuspäraselt naiste seksuaalsus. No eks neid vastavaid stseene oli ikka päris korralikult, seega ennustan raamatukogudes head minekut raamatule.
Mingeid äratundmishetki võib ilmselt kõigi kolme naise loos leida, aga mis mind üldises plaanis ehk enim kõnetas... pisiasjad, murranguhetked, mis määravad tuleviku või muudavad elu. Neid on meie kõigi eludes - ja mitte vähe! -, ent enamasti puudub meil oskus (võimalik, et ka vajadus või huvi) neid nii üksikasjalikult välja valgustada. Aga Taddeo tegi seda, meisterlikult, ma leian. Seda ma nautisin.
Tervikliku käsitluse poolest oli kõige sümpaatsem Maggie lugu, see ei lagunenud kordagi koost ja selle naise areng oli kui peo peal (tundus ka teistest pikemalt lehekülgedel kulgev). Samas küttis see mind emotsionaalselt ka kõige rohkem üles, kuid see oleks juba omaette teema ja seda ei pea siin lahkama. Sloane´i ja Lina puhul jäi midagi puudu, mingi tükk oli tervikpildist just kui ära kõndinud, aga hoolimata sellest, olid neilgi oma momendid ja mõnede olukordade kirjeldused, kus tahtnuksin innukalt kaasa noogutada, et jah-jah, just selline see tunne ongi.

Kui midagi ette heita, siis Lina loos olid mõned üleminekud (või vahelepõiked) mu jaoks segased...
Ja väljendi "üdini" kasutamine oli häirivalt sage, kuid see võib ka minu kiiks olla

"Koertepark"

 "Koertepark" Sofi Oksanen, tlk Kadri Jaanits

Oksaneni teemavalik ei üllata vist enam kedagi - postsovetlikud riigid ühes oma segaste aegade ja võimusuhetega, naiste roll sellises ühiskonnas, ja natuke põnevust ja action peab ju ka ikka asja juurde käima. Võib-olla eelmiste raamatute puhul ma juba veidi väsisin, ent seekordne "Koertepark" oli mu jaoks kui rusikas silmaauku. Tõsi, Eesti asemel asus troonile uue riigina Ukraina, aga taeva pärast, mis saaks mul selle vastu olla! Meil on tegelikult nii palju sarnast, eriti kui läheme ajas paar-kolm aastakümmet tagasi. Võib-olla mitte just otseselt munarakudoonorlus, aga kõik see noorte, tervete, väliselt ilusate tüdrukute püüdmine, veenmine, mõjutamine ja... nagu eilne päev, õudne meenutada, mul tekib siiani kananahk ihule ja olen tänulik kõigile taevastele või ka mittetaevastele jõududele... Ma ei tea, kas siin on vahet lugeja vanusel, aga kes on olnud noor 90ndate esimeses pooles, see ehk loeb ja mõistab. Teistele on see lihtsalt ajalugu. Võimalik, et ka lihtsalt ilukirjandus.

Kuigi-kuigi, isegi lihtsalt ilukirjandusena on sel oma võlu. Oksanen on tegelikult hea jutuvestja. Jah, ta ei armasta dialoogi, on pigem jutustaja, kirjeldaja, arutleja, ent mu meelest piisavalt hea tempoga ja paraja vürtsiga. Mulle meeldivad ajahüpped ja mulle meeldib info tilgutamine jaokaupa, ja seda Oksanen siinses romaanis mõnuga ka teeb. Midagi sa aimad, aga midagi selgub alles loo edenedes. Ja lugeja pead suudab ta silmuses hoida mõnuga.

Mida ma olen Oksaneni eelmistegi romaanide puhul imetlenud, see on töö materjaliga. Ta võtab ühe teema ja hekseldab selle mõnuga läbi. Ei, `mõnuga` ei ole õige sõna, säherdune läbitöötamine ei saa pelgalt mõnu olla, see on siiski töö ja järjekindlus (ehk on tal abilised?). Ehk võiks mõni lobeda ilukirjanduse armastaja talle ette heita, et kas on vaja kokku kuhjata nii palju fakte ja detaile, aga kui teemad on sedavõrd huvitavad, siis miks ka mitte? Mina nautisin, päriselt. Psühholoogiliselt on ju põnev lugeda, kuidas need tüdrukud õnge läksid, füüsilistest vaevustest oli küll vähe juttu, aga need edasised emotsioonid... see oli ehe ja valus. Tõepoolest, mis siis, kui sa ise ei saagi hiljem enam lapsi, ent ometi oled andnud elualge nii mitmelegi... kuidas siis edasi?

Omaette teema on läbi raamatu Ida-Ukraina ja Lääne-Ukraina vastandumine. Eks oma õrnal moel oleme midagi sellesarnast isegi siin kogenud. Me teame suguseltse, kes on öelnud venelasega abiellumise pärast lahti oma lapsest, rääkimata ühisest äriajamisest tingitud vaenust. Mu meelest oli see tõetruult edasi antud.

Jah, mulle meeldis. Valusalt, mõrudalt, aga meeldis.

P.S. Ainult korrektuuri lugeja poole tahaks korraks näppu viibutada, aga võin ka sellega leppida.