"Koertepark"

 "Koertepark" Sofi Oksanen, tlk Kadri Jaanits

Oksaneni teemavalik ei üllata vist enam kedagi - postsovetlikud riigid ühes oma segaste aegade ja võimusuhetega, naiste roll sellises ühiskonnas, ja natuke põnevust ja action peab ju ka ikka asja juurde käima. Võib-olla eelmiste raamatute puhul ma juba veidi väsisin, ent seekordne "Koertepark" oli mu jaoks kui rusikas silmaauku. Tõsi, Eesti asemel asus troonile uue riigina Ukraina, aga taeva pärast, mis saaks mul selle vastu olla! Meil on tegelikult nii palju sarnast, eriti kui läheme ajas paar-kolm aastakümmet tagasi. Võib-olla mitte just otseselt munarakudoonorlus, aga kõik see noorte, tervete, väliselt ilusate tüdrukute püüdmine, veenmine, mõjutamine ja... nagu eilne päev, õudne meenutada, mul tekib siiani kananahk ihule ja olen tänulik kõigile taevastele või ka mittetaevastele jõududele... Ma ei tea, kas siin on vahet lugeja vanusel, aga kes on olnud noor 90ndate esimeses pooles, see ehk loeb ja mõistab. Teistele on see lihtsalt ajalugu. Võimalik, et ka lihtsalt ilukirjandus.

Kuigi-kuigi, isegi lihtsalt ilukirjandusena on sel oma võlu. Oksanen on tegelikult hea jutuvestja. Jah, ta ei armasta dialoogi, on pigem jutustaja, kirjeldaja, arutleja, ent mu meelest piisavalt hea tempoga ja paraja vürtsiga. Mulle meeldivad ajahüpped ja mulle meeldib info tilgutamine jaokaupa, ja seda Oksanen siinses romaanis mõnuga ka teeb. Midagi sa aimad, aga midagi selgub alles loo edenedes. Ja lugeja pead suudab ta silmuses hoida mõnuga.

Mida ma olen Oksaneni eelmistegi romaanide puhul imetlenud, see on töö materjaliga. Ta võtab ühe teema ja hekseldab selle mõnuga läbi. Ei, `mõnuga` ei ole õige sõna, säherdune läbitöötamine ei saa pelgalt mõnu olla, see on siiski töö ja järjekindlus (ehk on tal abilised?). Ehk võiks mõni lobeda ilukirjanduse armastaja talle ette heita, et kas on vaja kokku kuhjata nii palju fakte ja detaile, aga kui teemad on sedavõrd huvitavad, siis miks ka mitte? Mina nautisin, päriselt. Psühholoogiliselt on ju põnev lugeda, kuidas need tüdrukud õnge läksid, füüsilistest vaevustest oli küll vähe juttu, aga need edasised emotsioonid... see oli ehe ja valus. Tõepoolest, mis siis, kui sa ise ei saagi hiljem enam lapsi, ent ometi oled andnud elualge nii mitmelegi... kuidas siis edasi?

Omaette teema on läbi raamatu Ida-Ukraina ja Lääne-Ukraina vastandumine. Eks oma õrnal moel oleme midagi sellesarnast isegi siin kogenud. Me teame suguseltse, kes on öelnud venelasega abiellumise pärast lahti oma lapsest, rääkimata ühisest äriajamisest tingitud vaenust. Mu meelest oli see tõetruult edasi antud.

Jah, mulle meeldis. Valusalt, mõrudalt, aga meeldis.

P.S. Ainult korrektuuri lugeja poole tahaks korraks näppu viibutada, aga võin ka sellega leppida.