"Surra, et elada" Andrè Gide
Autobiograafiline romaan, mis tõotas avameelsust ja paljastusi, aga no ei paljastanud suurt midagi. Mõistan, et aeg ja olud olid teised, ent siiski... kõik jäi ikka kuidagi liiga peitu.
Samas meeldis mulle stiil ja kui hästi oli see ka tõlkes edasi antud. Poisiea pajatused olid võluvad, hiljem vajus jutustus mu jaoks ära, ilmselt mõjutaski see, et tajusin petetud lootusi.
Mõnus lugemine ikkagi ja isiklikus lugemislistis jääb alatiseks meelde kui viimane raamat, mis ma enne raamatukogude sulgemist oma käega riiulist võtta sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar