"Minu Leedu. See kolmas Baltimaa" Sven Vahar
Ma usun, et kui praegu ei oleks reisiraamatutest selline põud, siis tunduks Leedust lugemine selline... väheapetiitne, ütleme nii. Leedu - see on ju nii pagana lähedal ja igav ja... olgem ausad, ega sellest suurt midagi ei tea ka.
Aga raamat on äge ja tegelikult see va Leedu ise ka ikka täitsa eksootiline. Kõik see VIPinduse ja premiumi kultus, see mõjub veidi slaavilikult. Või ka ingliši robustne kohandamine, nt pügala nimega Sizor (peaks teile meenutama ingliskeelset `scissors`-it) või Šušop (`shoe shop`).
Või kuidas nad ise end kuumadeks ja temperamentseteks peavad, eestlased on aga uimakollide igati aus vaste (nagu meie soomlastest mõtleme, eks ole).
"Kui tahate autole häid pidureid, siis pole vahet, millise firma omad võtate, peaasi et need on tehtud Eestis."
Vist pea kõigi peatükkide alguses on väike leedu keele õpe (kui hoolega loed ja meelde jätad, siis on olulisim leedu keele sõnavara raamatu viimaseks leheks selge ka ;)) Kõige liigutavam mu jaoks oli väljend `sõber`. Sellele on mitu varianti, ent üks ja olulisim on `bičiulis`. See tuleb sõnast `bitė` ehk mesilane ja `bičiulis` on inimene, keda sa usaldad niivõrd, et julged temaga koos mesilasi pidada. Kujutate ette midagi sellist sõprusest rääkides, kas pole ilus? Ma heldisin, päriselt.
Ah, kogu see tsepeliinide teema ja trepikodades kriidiga kritseldatud salakood uste kohal ja kitš ja lühtrid ja Kuliamajad ja... te üldse teate, kuidas leedulased lapsi saavad? Neil ei too ju kurg või Sõritsa lapsi kapsalehe alla nagu meil Eestis, vaid... oh, lugege ise. Isegi autor sai Leedus lapse, selline vägev riik. Sünnitamine Leedus on ka selline kangelastegu, et meie siin Eestis peame oma meditsiinisüsteemi ees suures tänutundes maani kummardama.
Kui ma ei oleks sel suvel Hiiumaal kinni, siis ma ilmselt võtaks Leedu ristiretke ette küll.
P.S. Kuna autor ju-mal-dab lühtreid, siis ma ei suutnud end tagasi hoida üht ka pildile püüdmast... andis ronida, aga ellu jäin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar