Valda Raud

 "Üks elu. Valda Raud. Päevaraamat, kirjad, tõlked" koost. Ela Tomson

Armas lugemine, kuigi ma nii mõnigi kord pelgan neid elulooraamatuid, mis valdavalt päevikukatkeist ja kirjavahetusest koosnevad, ent siin oli see tasakaal paigas. Kirjavahetus oli parajalt mitmekülgne ja ajalise intervalliga. No ja siis veel need kirjad Stanleyle, see, mis sealt ridade vahelt ja ütlemata sõnadest lugejale vastu õhkas, tahtis südame purustada. Nagu Valda isegi ühes viimastest kirjadest nentis - pikalt hõõgus...

Päevikusse sissekanded olid muidugi argisemad ja selliste kannete lugemiseks peab vastav tuju olema. Vahel võivad need tüütult mõjuda, teinekord... pole sisu nagu ollagi ja ometi kütkestavad need mind. Korra või paar jõudsin ka kõnealust raamatut lugedes mõelda, et jälle tuli see või teine külla, jälle käidi selle või tolle juures istumas, aga tõsi ta on, et need inimesed on meie kultuuriruumis ka väga olulised ja mõneti on sellist vaimueliidi läbipõimunud niidivõrgustikku põnev jälgida. Samas - küll vaaritamisega seoses - selgitab Valda Raud seda oma päevikus 28.02.1985:

"Kui lehitsen oma päevikut, näen ehmatusega, et see on nagu Aino Perviku "Kaetud lauad": keetsin seda ja toda, jälle keetsin ja kraamisin ja jälle sõime ja magasime. Vaimuelu nagu ei olekski. Tegelikult on asi nii, et vaimuelu on mulle endastmõistetav ja meelepärane, toidupool aga pealesunnitud ja omajagu vastumeelnegi, seepärast tundub iga õnnestunud roog saavutusena. Mardiga oli umbes sama lugu - mitte ilmaski ta ei uhkeldanud mõne valminud hea luuletusega, aga kui ta võitis malepartii tugeva vastasega või sai kätte uhke purika või säina, oli uhkusest lõhki minemas."

Jah, see Mart... Ega väärt looming sünnib ikka läbi valu ja kannatuse, nii ka Valda Raua suurepärased tõlked.

P.S. Valda Raua viimane sissekanne on minu jaoks märgiline, talletan selle siinkohal enesele meelespidamiseks