Juhtusin viimati praamile (20.08) tühjade kätega, see tähendab, et mul polnud midagi lugeda. See on see tüüpiline hooaja lõpp, mil saarelt ei taha enam väga midagi laenutada ja mandrile pole hulk aega saanud. No aga inimesi on ka põnev jälgida. Paraku ei tule sellest suurt midagi välja, kui keegi juhtub raamatut lugema, sest siis ma ei saa enne rahu, kui olen suutnud tuvastada, et mida see keegi loeb.
Seekord köitis mu pilku kaugel akna all üks proua ühe raamatuga, mis paistis Minu-sarja moodi olevat. Punast värvi ja puha. Aga ta oli kole kaugel, seega ei saanud ma kuidagi sotti, kas oli see Moskva. Või Armeenia. Või hoopis New York. Kindlasti on midagi veel punakaanelisena ilmunud, ent mulle kohe ei meenunud. Vahepeal ta jällegi pani raamatu kinni ja kaugemale ära ja ma kuidagi ei suutnud selgeks teha. Edasi püüdsin välise vaatluse põhjal hinnata, et kas see proua ikka loeks New Yorki (see oli ju noorukese modelli raske alguse lugu).
Aga siis jõudis praam Rukkirahuni (harvemale Hiiumaal käijale olgu öeldud, et siis on max 15 minutit sildumiseni) ja ma loobusin. Jäin vaatama hoopis ühte lähemal istuvat tüdrukut, kes ka luges. Meie vahel oli küll barjäär, nagu need praamil selles suures saalis on, aga ühel hetkel tõstis ta oma lektüüri ja... pagan küll, see oli nüüd küll väga kindlat sinist tooni sinine Minu-sarja raamat.
Jeerum, mul oli nii häbi nagu oleks näinud oma lugupeetud klassijuhatajat alasti. Või kedagi hullemat.
 |
| Pilt on loomulikult illustratiivne :) Nii palju lugejaid praamil ei ole. |
Siinkohal oleks see lugu võinud lõppeda, aga ei lõppenud. Sest eile ilmus ühe populaarse sotsiaalmeedia populaarsesse lugemishullude gruppi "Minu Hiiumaa" tagasiside, kus muuhulgas mainiti praamil lugemist ja siis... siis ma tundsin selle naisterahva ära. Väga armas kokkujuhtumine. Eriline kiitus muidugi, et ta oli raamatu soetanud raamatu sünnipaigas, esitluspäeval, kohvikutepäeval 2018. aasta augustis. Kurb samas, et tal ei olnud autogrammi ja praamil jäi see võimalus kasutamata.
Küllap siis järgmine kord.
Aga siis kindlasti :)
Et siis ongi suvele joon alla tõmmatud? Ja Hiiumaa tolm jalgelt pühitud selleks hooajaks? Praegu küll nii kaunid suvised ilmad, et ei tahaks üldse linnas olla... Aga eks suvehiidlane võib ju ka pealinnas blogida, eks?!?:)
VastaKustutaTegelikult tahaks ma ka kunagi autogrammi nimetet raamatusse saada:) Ähk ükskord läheb õnneks?!:) Seniks ikka lobedat sulejooksu (või siis klahvide klõbistamist) ja häid mõtteid!
Joon all jah :) Linnasuvi on ka tegelikult omamoodi armas, siingi on meri lähedal ja Kadrioru park on nii kena. Blogimisega püüan ikka pidurdada :)
KustutaPookstavid saad Sa kindlasti, küll see hetk tuleb. Ühel suvel pead ju Sinagi saarele jõudma, või kui mitte, siis ehk tuleb see võimalus ikka suurel maal ka. Mul on igatahes sulepea alati kotis kaasas ;)
Klõbistan, iga päev natuke... eks paistab, kas ja mis sellest saab. Kraam ise ei ole küll kuigi värske, panen nimelt kokku oma reise.Samas, olen teinud kõva inventuuri, kõik kirjutan uuesti läbi nagunii ja tegelikult lähenen käidud kohtadele ühest kindlast vaatenurgast ;) Seega võib-olla kannatab lugeda isegi sellel, kes kõike seda juba blogist lugenud-näinud.
Ilusat, ikka veel kestvat suve Sulle!