Reede, 30. august 2019

Rohesaar Hiiumaa

Kuigi võib vabalt juhtuda, et ma kümne aasta pärast ka selle blogi kustutan (või saab internet lihtsalt täis), siis senikauaks panen ma ikkagi kirja märksõna nr 1, mis jääb seda saarehooaega (2019) mu jaoks meenutama - see on prügi.
Prügist ei ole kunagi meeldiv rääkida. Me teame, et seda on palju, me oleme näinud pilte suurtest prügisaartest ookeanis, ummistunud ja moondunud kehaga lindudest ja loomadest ja... Seda kõike on ilmselgelt palju. See on suur pilt, ehk ka liiga kaugel meie oma kodu uksest ja ei puuduta alati piisavalt. Ühe väikese saare toimetamisi  jälgides on aga õige hea vaadelda, mis elu elab prügi. Või mis elu elavad need pisikesed mutrikesed, kes peavad prügiga toimetama ka siis, kui nende mutrikeste valitsejaid teema ei huvita. Loogiline, et ei huvita, sest au ja kuulsus tuleb mõnusamalt kätte mõnd uut teejuppi või hoonet avades, toreda peo avakõnet pidades jt toredaid asju tehes. Hästi korraldatud prügimajandus ei paista esimese hooga silma, küll aga torkab kenasti silma, kui seda EI ole tehtud. See viimane on nüüd paar suve ka juhtunud. 

Meie olime ka eelmine suvi prügiga hädas. Loomulikult on meil olemas leping nagu see kohustuslik on. Sügistalvel ei taha meil korraliseks üks kord kuus veoks  prügikonteiner täituda, aga suvel oleme seevastu hädas. Puhkemajas peatujatele meil selles osas etteheiteid ei ole - nad on jõudumööda vastavalt meie palvetele ikka sorteerinud tekkinud jäätmeid. Ja mida ei ole teinud nemad, seda teeme siis lõpuks meie ise. No aga ikka tekib, mis parata. Eelmisel suvel mu mäletamist mööda põletasime õige usinasti...
Tänavu oli meie saarenurgas veelgi kuivem ja pidevalt tossav prügilõke ei tundunud kuigi mõistlik. Otsustasime olla "nutikad", probleemi ennetada ja juba varakult prognoosida kasti täituvust ja lisavedu tellida (viimane võimalus on lepingus kenasti kusjuures välja lubatud). 

Juunikuus ei õnnestunud. Ehk helistasime ise liiga hilja, mõtlesime.

Juulikuus ei õnnestunud. Saime teada, et kogu Hiiumaa peale ongi vaid üks prügiauto ja sellele üks juht (kes ilmsesti ka ju millalgi puhata soovib). Dispetšer teatas küsimuse peale, et kas tal häbi ei ole öelda, et lisavedu ei olegi võimalik tellida (viide lepingus kirjas olevale kohustusele), et temal küll ei ole. Nojah, arusaadav samas ka, sest miks peaks üht Viljandis telefoni otsas kükitavat daami Hiiumaa prügisse uppumine huvitama.
Kui selgus, et neil päevil on prügiauto tulemas Heltermaale (meie juurest 4 km), siis püüdsime leida lahendusi, et äkki annaks ringi ühildada või viime meie oma prügi sinna valmis, ent ka siit ei õnnestunud leida kokkupuutepunkti.   


Ei jäänudki muud üle kui...





... tõmmata kast kindlalt kinni, et lahtine hunnik kuu aega kogutud ja kuu aega laagerdunud kraami hiljem mööda autot laiali ei valguks. Meeldivate aroomide saatel asusime teele. Olgu veel lisatud, et Hiiumaa ainus prügila asub meist ca 25 km kaugusel. 
Prügilas oli väga muhe ja viisakas teenindaja, ei ühtegi paha sõna, ainult üllatusena selgus, et tegelikult ta ei tohikski meilt prügi vastu võtta. No tere talv ja talvelinnud kõik! Prügile lisavedu pole võimalik tellida ja kui hakkad siis ise sellega toimetama (näed vaeva, kulutad paar tunnikest aega, rääkimata ebamugavustest, mis seotud su sõiduriista kahjustamisega), siis nagu ka ei tohiks viia. Ja maksad ju nagunii eraldi juurde. Ja natuke rohkem ka kui su korraline prügivedu. Mitte et see kuus eurot kopikatega meid vaesemaks teeks - kulutatud aeg oli ehk isegi valusam tegur.

Kuna me, nagu ülal nähtavalt pildilt näha, olime teinud erakorralise prügilavisiidi, siis kerkis päevakorrale küsimus, mida teha meie plaanikohase prügiveoga. Olgu, jätame jõusse ja küll me selle prügi ka "leiame". Parajasti oli etenduste nädal, mis tähendas, et kui auto ei tule enne kl 18, siis meie prügikasti tavapärasesse asukohta ei ole võimalik autot lasta - inimesed, pargitud autod jms teema. Loomulikult ei olnud lubatud kuupäeval auto selleks kellaajaks saabunud. Tema tagurdamise piipitamise ja mahtumise tõttu jäi siis üks meist passima, et prügikastiga publiku laekudes hoovilt lahkuda, laveerides parkivate autode vahel kaugemale. 
Okei, auto veel ei tulnud, rahvas on saalis küll paigal, etendus käib, aga auto ju kohe-kohe tuleb. Liigun kastiga pool külateed vastu autole. 
Õhtu lõppeb, rahvas lahkub, ent autot ei tulegi. Järgmisel päeval selgub, et  korraline vedu nihutatigi edasi. Uus päev, uus etendus, uus publik, uus ootamine ühes kastiga teeotsas. Palju jama ei millestki.

Ajakirjandus, mitte prügiveofirma ise, pakkus lahenduseks lisakonteineri võtmist hooajaks. Samas ei ole see lahendus ka alati sobiv. Meie hooaeg ongi kaootiline, kahjuks. Vahel nii, vahel naa. Ja ega see suurem või lisaks võetud konteiner ka tore ole, sest kuu ajaga tekivad lõhnad, tekivad "sõbrad" sinna lähedusse, ja neist viimastest meil maal puudust ei tule. Muidu võiks ju üldse aastaks ühe suure kasti võtta ja asi ants.

Hooajaline mure, mõni mõis, võiks ka öelda. Samas on turismimajandus Hiiumaal siiski võrdlemisi suure kaaluga (plastitööstusele vastu küll ei saa), ent tööd ja tegemist annab paljudele meiesugustele pisimutukatele. Ja mitte ainult! Ka telkija, matkaja, karavanibussiga tulija on hädas, mida teha tekkinud prügiga. Kui see oleks laiukene, võiks öelda jah, et võta oma prügi endaga mandrile kaasa. Ent me  Hiiumaal toodame ja valmistame ise tooteid, mida eeldame, et külaline ostab ja tarbib, seega on ka loogiline, et ta jätab maha prügi, millega meie peame tegelema. Sellisel külalisel pole aga kuhugi midagi jätta. Tal pole infot, tal pole abi. Nii uputavadki suvekuudel prügi- ja pakendimajad ja  kohalikud on verised. Õigusega, muidugi. Aga kuhu nad siis saavad oma prügi jätta, küsin ma. Muidugi on need valed kohad prügikoti poetamiseks, aga kui sa oled võõras kohas, kuhu sa siis jätad jäätmed?

Ja nii tahame me saada, olla ja jääda rohesaareks.
Võimas. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar