Juulikuu

 

Hindamata raamatud, ehk aitäh kirjastustele (Eesti Raamat, Petrone Print ja Varrak):

"Mälukaotusmäng" Walker

"Soku pidulaud" Vargas Llosa

"Minu Pirita" Leies

"Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase" Hvostov

"Jõe äärde välja" Gilbert

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kuradid ja pühakud" Andrea

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Üherealised" Piik

"Täiesti tavalised inimesed" Kolk

"Rummipäevik" Thompson

"Ma usun ihasse" Kartau

"Perekonnaleksikon" Ginzburg

⭐️⭐️⭐️

"Venusberg" Powell

⭐️⭐️

"Durrellid" Bradford

📍Teisel ringil lugemine:

"Ilm" Offill

Jõe äärde välja / Gilbert

Gilberti juures meeldib mulle õige mitu asja. Ja umbes sama palju on ka neid, mis ei meeldi :) Kuigi mulle ei meeldi see, kuidas ta Bali sõna otseses mõttes p...e keeras (vabandan sõnakasutuse pärast, aga värve maha ka ei võta), siis meeldib mulle ometigi see, et ajal, mil raamatute võim ja mõju justkui olematuks on muutunud, on üks raamat ikkagi sellise tsunami veerema pannud. Teiseks meeldib mulle tema lai haare: elukirjandus, ajaloolised romaanid ("Jumalik puudutus" oli kompu, uuemast ajast "Tüdrukute linn" niisamuti) ja temaatilised käsitlused ("Suur võluvägi" loomingulisusest ja kirjutamisest ning "Abielutõotus" teadagi millest mekkisid mulle õige hästi). Need on need, mis seniloetust mulle meenuvad. Üldiselt on ta ju lobe ja ladus kirjutaja, lihtne ja kerge on lugeda. 

Minu isiklik kiiks on ka, rääkides tema nn elukirjandusest (vist peaks kasutama terminit memuaarid), et mulle meeldib teatava loogilise suhtekaare tekkimine. "Söö, palveta, armasta" näitas esimest lahutust ja esoteerikamülkasse vajumist. "Abielutõotus" näitas järgmise abieluga seonduvat. No ja siis see praegune, oi kurja, ma pole sellest ju rääkinudki veel. Tähendab, raamat on sellest, et see teine abielu leiab ka otsa. Kõik algab uuest juuksurist Rayyast, kelle tooli Gilbert maandub. Paljudeks aastateks. Ühtlasi tekib lähedane sõprus, ilmselt vastandite tõmbumise tõttu. Sest Rayya on kõike muud kui Gilbert. Ta on endine narkar, rämeda suuvärgiga, äärmiselt otsekohene, sõnaga kärts ja mürts. Igatahes veedavad sõbrannad peagi ka väljaspool juuksuritooli koos aega ja kuna Gilbertil on menuki tõttu raha nagu raba ja Rayya temaga ka kõikjal kaasas käib, siis... jõuab kogu see sõprus vaid imepisikese sammu kaugusele romantilisest suhtest. Viimase tõuke selle viimase sammu tegemiseks annab Rayya maksavähk ja kuue kuu prognoos. Ja vot siis nad kukuvad elama nii, nagu homset ei oleks. Rayya jaoks muidugi ei olegi, aga ka Gilbert läheb sellega kaasa. "Õnneks" on neil roppumoodi raha, et hankida üüratutes kogustes narkot ja alkoholi, süüa ohjeldamatult, osta Rolexeid ja Range Rovereid jne. Kui see kõik kõlas nüüd kole lõbusalt, siis pidage oma hobused, sest eriti siin nalja muidugi ei saa. Rayya lõpukuud on siiski karmid. 

Igatahes ei taha ma hetkel guugeldada, mis see tänane seis Gilbertil on. Mis iganes seal on, ju ta sellest varsti kirjutab ja eks ma siis loen.

Stseenide loomises on Gilbert hea. Mingid hetked ja tegemised, elu veidrad juhtumised ja kokkusattumused. Seda ta oskab. Ja mõned loendid, neid ma kirjanduses armastan.

Kui midagi seekordse lektüüri puhul ette heita, siis... Ei istunud need nn luuletused. Tõstan muidugi käed üles - mida mina ka luulest tean, eks ole. Äkki hüppavad nüüd kuskilt spetsid välja ja ütlevad, et need on meisterlikud ja puha. Kui nii, siis lähen puu taha häbenema. 

Natuke oli mu jaoks ka kaootiline see tema suhte- ja seksisõltuvuse käsitlemine. Ta sellest muudkui kirjutas, aga mina, lihtne maainime, ei saanud sellest teemast hästi aru. Võimalik, et - nii nagu me kõike siin juba ameeriklaste tuules teeme - mul on veel pikk tee minna, jõudmaks sinnani, et igale mõttele ja teole diagnoos ja teraapia külge riputada. Siit jäi küll praegu mulje, et kui sul on elus paar abielu, mõni kooselu ja natuke lühemaid kuramaaže olnud, et siis kohe oledki seksi- ja suhtesõltlane valmis. Võimalik, et tema probleem siiski oli/on tõsisem ja ehk ei tulnud see siit tekstist lihtsalt nii selgesti välja, ei tea. 

Kas ma loen ka edaspidi Gilbertit? Igatahes. Kas ma vahepeal ka nurisen? Otse loomulikult! Kas lool ka moraal on? Kahtlemata, kuigi ilmselt minu ja autori nägemus läheb ses osas lahku :)

Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase / Hvostov

Kas teil on ka mõni raamat, mis paneb ihu igalt poolt sügelema? Sest lihtsalt ongi nii hea, et ei oska kuidagi olla. 

Hvostov kirjutab siin raamatutest, mida me kõik teame. Paljud meist on paljusid neist ka lugenud. Kahjuks nii mõndagi liiga noorelt, liiga kohustuslikus korras; või siis kõrvalise abita, sest jah, on raamatuid, mille puhul oleks tarvis, et keegi avaks taustsüsteeme. 

Põhimõtteliselt kui sa ka ei ole neid raamatuid lugenud (ja ka ei kavatse seda kunagi teha, sul on see vabadus otsustada, eks ole), siis loe seda kõnealust. Või kui ka oled lugenud, siis usu mind, midagi uut saad sa ometi teada. Hvostov - mitte kõige lollim inimene, nagu me teame - asetab raamatud ajastu konteksti, selgitab ühiskonnas toimuvat, sekka ka noist autoreist endist, hilisemate kirjandusuurijate tarkust, lisab omaenese teemaarendusi ja oletusi jne, jne. Sõnaga, avaneb täitsa omaette maailm. Kusjuures, kellel väljend "kirjandusklassika" paneb neerud valutama, siis asjata, Hvostov jõuab oma vaatlustega aeg-ajalt ka uuemasse aega (nt meenub, et ka Rakke "Kalevipoeg" vilksatas läbi siin kuskil).

Ma ühtegi peatükki lähemalt ei kommenteeriks, avastage ise. Ja ma võiksin siinkohal küll välja tuua käsitletavad teosed (aga ma ei too), ent olgu öeldud, et igas loos hargnevad raamaturägastikud omakorda mitmes suunas, seega laualt käib läbi märksa rohkem raamatuid. 

See on iga raamatusõbra öökapil kohustuslik lektüür, seda ma ütlen.

PS. Ütlen kohe ära, et välja ei laena.

PPS. Võiksin hommepäev teha ettetellimuse järgmisele sellisele raamatule (muidugi tingimusel, et autor latti alla ei lase). 

PPPS. Olgu, mõned raamatud siiski: Tammsaare "Tõde ja õigus", Woolf "Oma tuba", "Tuletorni juurde", Tolstoi "Anna Karenina", Wilde "Dorian Grey portree", Hitler "Mein Kampf", Balzac "Isa Goriot", Cervantes "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast", Luik/Tungal/Carroll, Marquez "Sada aastat üksildust", Hesse "Stepihunt", Ristikivi jt.

Lugemislaual, nädal 29

 

⭐️⭐️"Durrellid. Ühe perekonna lugu" Bradford

Laias laastus võin alla kirjutada kõigele, mida teised lugejad juba on öelnud. Bradford, kuigi kirjandusteadlane, näib käsitletava materjaliga ümber käivat väga kummaliselt, suisa vaenuga. Peamine "mure" on kogu aeg lugejale selgeks teha, kuidas asjad tegelikult olid ja kui moonutatult on Durrellid sellest oma teostes kirjutanud (justkui oleks Gerry ja Larry raamatud sulaselged autobiograafiad). Teine salakirg näikse olevat võimalikult räpaste detailide laiali laotamine (kes keda, kuidas jne, ma ei hakka seda soppa tiražeerima siinkohal). 

Ega ma otseselt ju lugemist kahetse, aga tunnistan, et ühel hetkel hakkasin diagonaalis pilku üle laskma, sest need kordused veidi tüütasid. Ta jõudis pidevalt ringiga juba kajastatud teemadeni tagasi, oma ülima põlguse asemel võinuks pigem teksti struktureerimisega tegeleda või midagi :)

Tahaks nagu päriselt teada, mis oli üldse Bradfordi motiiv selle raamatu kirjutamiseks :)

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kuradid ja pühakud" Andrea

Kaunis ja poeetiline, ohtralt huvitavaid metafoore. Andrea on meisterlik jutustaja, täpsete ja haaravate detailide loosse punuja. 

⭐️⭐️⭐️ "Venusberg" Powell

Selline lihtsakoeline romaanike, inspiratsiooni on andnud reisid Tallinnasse ja Helsingisse, aktiivne seltsielu. Dialoogirikas, lugemine lippab kiiresti. Natuke nagu tore, aga samas...

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ma usun ihasse" Kartau

Põnevalt lahendatud, nii teistmoodi, haavatav, brutaalne ja... nomaitia, praegu sobis vahelduseks kümnesse. Soovitada ei oska küll kellelegi :) 

PS. Kaanematerjal toetab sisu nii hästi mu meelest.

Minu Pirita / Leies

See liigitub "Minu"-sarjas sinna nostalgiahõnguliste ja olnud aegade meenutamiste ritta. Mis tähendab, et mulle meeldis :) Küllap tänase Pirita lood alles settivad ja neist kirjutab keegi mõnekümne aasta pärast. 

Siinse raamatu Pirita on esialgu veel väheste algeliste majakestega Põrsaküla, kust linna saamiseks tuleb jõge parvega ületada. Vaikselt-vaikselt eraldatakse krunte, ehitatakse oma kätega maju, areneb kuurordielu, ent siiski on 1950.-60ndate elu kohal mõnus külaelu- ja kogukonnavaim. Üksjagu segadust ja uuendusi põhjustas valmistumine 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude regatiks... mida kõike lammutati ja hävitati. 

Eno Leies - ei ole keeruline arvata, et kuulsa Uno Leiese poeg - räägib lisaks kunagisele Piritale ka enda esivanemate lugusid. Need viimased on täiesti ekstra klass. No kõik see lugu, kuidas emast suure tahtejõu abil sai näitleja (mõne aja pärast suisa "kodune näitleja", kuigi ma päris hästi ei mõista, kuidas nõukaajal keegi kodune sai olla). Ka isa erinevad ametid ja naljakad seigad olid toredad lugeda. Mina siin paadisillal vaatan näiteks Saarnaki poole ja loen raamatust sellise lõigu:

"Töö lastega oli enamasti lõbus. Sarja „Minu maailm" ühe saate võtted toimusid Hiiumaa lähistel Saarnaki laiul, mida sealne taluperemees lastele tutvustas. Matkati mööda laidu ja räägiti kohapeal kasvavatest taimedest. Ühe taime nimeks oli haisev kurereha. Saate lõpus küsis saatejuht lastelt, mis neile laiult kõige rohkem meelde jäi, lootes kuulda huvitavaid vastuseid. Ent lapsed hõikasid kui ühest suust: „Haisev kurereha!""

Põnev peatükk oli ka Egon Rannetist (küll mulle lapsena meeldis "Kivid ja leib", õnneks ei mäleta ma sellest enam suuremat :)) 

Julgen soovitada, kui sulle meeldivad vana aja lood ja silmaringi laiendamine. 

Kui oled noor...

Kui oled noor, mõtled, et peaasi et keegi metsa ei viiks. Saad vanemaks, mõtled, et viiks ometi keegi metsa...

                               

Minul oli väga hiiumaine päev eile, kergelt turistine. Pikaealisuse saladusi käisin uurimas Kõpu tuletornilt. Abikaasale demonstreerisin oma seni salajas hoitud supervõimet, milleks on sõidu pealt kukeseente leidmine. Ja üldse, Kõpuotsas on mustikaid ja metsmaasikaid nii et mustab - mindagu! Kalana ÄÄRes kõlgutasin jalgu ja vaatasin igatsevalt läände.

Lisaks sain kinnitust, et mu telepaatilised võimed on endiselt tasemel, sest teele asudes tellisin autos ohtralt Nublut, õhtul tiiruga Kärdlasse jõudes oli ka olemine kuidagi imelik... öösel andis tark näoraamat teada, et Kärdlas Kalurite päeval oligi Nublu esinenud. Aga, ega elus kõike head korraga olegi hea saada.

Soku pidulaud / Vargas Llosa

Oi, see meeldis mulle. 

Sa võid olla Dominikaani vabariigi ja ajaloo huviline, aga ei pruugi. Vargas Llosa kirjutab mu meelest piisavalt hästi ja haaravalt, et lugemine on nauding sõltumata käsitletavast teemast. Teemad muidugi raskemapoolsed.

Lugu jutustatakse kolmest vaatenurgast. Esiteks 1961. aasta ja Trujillo režiimi lõpp. Siin saab lugeja kaasa elada Suure Juhi argipäevale ja mängudele oma valitsuskabineti liikmetega. Teine liin kulgeb saatuslikul päeval, mil pikalt plaanitud atentaadi täideviimist ootavad mehed, kes passimise ajal jõuavad omakorda lugejale jutustada enda ja lähikondsete lood. Kolmas vaatenurk on 35 aastat hiljem, kui diktaatori lähedase ametniku Agustin Cabrali tütar Urania tuleb tagasi sünnimaale, kohtub oma insuldihaige isa ja sugulastega ja meenutab ja avab enda lahkumise tagamaid. Otste sõlmitus saab minu meelest olema päris hea...

Milles ma teid aga hoiatada tahan... Kuna siin on paljud tegelased päris elust, siis paratamatult tekib pidevalt kiusatus guugeldada. Eriti kuna autor ei hoia tegelaste välimust kirjeldades värve tagasi :) Guugeldamine on hea, isegi väga, ent olge ettevaatlikud, et te ei komista mõne sellise raamatu tutvustuse või vastukaja otsa, mis teile liiga palju reedab.

Kas ma juba ütlesin, et mulle meeldis? Ah et ütlesin, no olgu siis.

Lugemislaual, nädal 28

 ⭐️⭐️⭐️⭐️ "Rummipäevik" Thompson

Ega ma seda joodikuraamatute sarja väga kellelegi oska tavaliselt soovitada, ongi selline omamoodi lugemine, vastava tujuga (kainelt!) ja puha. Kuidagi isegi istus seekord. Kõik see 1950ndate Kariibi vaib, Puerto Rico pealinn San Juan, ajakirjanikutöö, raha on - raha ei ole jms. Kuigi ega peale joomise, kraaklemise ja halamise siin suurt ei toimunud. Eeldades, et siia on sattunud lugusid elust enesest (autor on kunagi ka ise töötanud ingliskeelse ajalehe juures seal), siis võib lugeda nagu omamoodi reisukirja. 

Vist on ka film tehtud selle raamatu põhjal, ise ei ole eriline filmihuviline, seega näinud muidugi ei ole. 

Lugemislaual, nädal 27

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Üherealised" Piik

Napid naljad, kalambuurid. Mõni ägedam kui teine, nagu ikka.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Täiesti tavalised inimesed" Kolk

Käras küll. Mõni jutuke õige tore.

Mälukaotusmäng / Walker

Ma loen nii-nii harva psühholoogilisi põnevikke ja nüüd ma saan aru küll miks :) On põnev ja on vastik ja natuke tahaks vahepeal mõnele tegelasele ka vastu vahtimist virutada. Kahjuks ikka meeldis ka.

Igatahes minu jaoks kruvis pinget paraja tempoga ja kenasti. Tunnistan, algusots oli natuke aeglane ehk (pikk sissejuhatus esiotsa tundmatu jutustaja poolt, veidi ka liiga jõhker üksi siin kadakate vahel lugeda :D), aga kohe varsti läks juba paremaks. 

Mäluga seonduv on alati põnev. Mida kõike on võimalik unustada ja mida kõike on võimalik aegu hiljem välja kaevata. Aga kui manipuleeritavad need "väljakaevamised" on, see küsimus tõstatubki siinses loos. Lisaks ka ravimite abil unustamisele kaasaaitamise varjukülg - kui sa ka unustad ühe koleduse, siis asja ennast see olematuks ju ei tee. Samuti jäävad su ümber alles kõik need, kes mäletavad. Põnevad dilemmad iseenesest. 

Poissmehetoidud

                                         

Nii, aeg on kraamida lagedale poissmehetoidud (mis selle naisvaste olekski?). Mida teete süüa, kui olete üksi kodus? Või kas üldse teete? Linnas on asi lihtne, seal ma marsin rõõmuga kohvikusse, aga saare otsas ketis olles on jama majas. Lähim söögikoht on põhimõtteliselt sadamas ja pigem selline kiireks hädasöömaks, mitte nautlemiseks. Suuremõisas on pikemat aega segane olukord ja ma jään täna vastuse võlgu, kas seal üldse süüa saab... Pigem vist toitlustavad sügisest kevadeni kooli ja suvel uhavad catering´i. Kõige täpsem info peaks olema Kpt Malmi fesaris, aga sealne viimane postitus on 2024. aastast. Suvel muidugi peaks olema lossis toitlustus kohustuslik, aga adudes kui komplitseeritud see toitlustusäri meil siin on, ei hakka ma midagi ütlema. Jeebus, kuhu ma nüüd omadega välja jõudsin selle poissmehemenüüga :) Et siis enne Käinat ei miskit (tugev 17 km). 

Minu toidulaud mõnevõrra vist siiski üksi olles erineb. Ja mitte seepärast, et mu teinepool neid asju ei sööks, aga lihtsalt kuidagi nii on...

Selge on see, et kui ma olen üksi, siis ei mingit hommikuputru! Ma söön seda putru nii tihti, et enda arvates olen näost ka juba kaerahelbepuder valmis. Näkileib millegagi või praemuna kärab mulle oivaliselt. Üks hommik katsetasin siin näiteks aga banaanipannkooke, sest noortest talgulistest oli neid jõhkralt alles jäänud ja mina toitu ära ei viska (v.a sibul, paprika ja porru - neid ma küll päästa ei suuda). Banaani meie majas süüakse küll, aga tavaliselt lihtsalt niisama vahepalaks, mitte soojas toidus. Kõrvalepõige. Mulle on jäänud mulje (võib vabalt olla ekslik), et banaanipannukaid söövad eriti aktiivselt terviseteadlikumad tegelased, või ei? Millest ma aru ei saa, kust krdi otsast see tervislik on? Olgu, selle pisukese nisujahu asemel pannakse vist kaera- vm jahu. Aga püha müristus, kui palju nende praadimine võid ja õli neelas! Ma ei tea, ilmselt tegin midagi valesti.

Lõuna- ja õhtusöögid kipuvad mul sujuvalt üheks minema. Kaks kuumemat päeva kühveldasin arbuusi-fetasalatit. Kui ma sellest mandrile teada andsin, siis tegi teinepool järgmine päev endale ka :) Nii et tõeline poissmehetoit x 2 :) Üksi olles armastan ma ka keefirisuppi ja külma hapukoorekastet (või kuidas seda nimetatakse, igatahes suviti alati tehakse: tomat, kurk, keedumuna, till, hapukoor). Neid teen muidugi ka siis, kui ei ole üksi, aga kuidagi ikka peab siis lihakraami ka juurde leiutama. 

Täna kavatsen aga vist keeta terve värske kapsa ja seda lihtsalt või, tilli ja sidrunipipraga konsumeerida. 

Üks imelik kiiksuga toit, mida ma võiksin seitse päeva nädalas süüa: tomati-hapukooresalat (see klassikaline lihtne lisand muidu), kuhu murendan leiba sisse. Just nimelt sisse ja just nimelt vaba käega murtud. See on täielik pläust, mida küll keegi teine vist ei söö. Ja ma ei tea, kust ma ise selleni jõudnud olen, igatahes kindlasti olen ma nii teinud juba lapsena. Äärmiselt ebaseksikas. 

Mida teie teete süüa, kui olete üksi kodus? Või kas üldse teete? 

Juunikuu raamatud

Juunikuist lõpikut on alati põhjust alustada kniksu ja kraapsuga raamatukogust laenutajate suunas - aitäh!  Leidke endale seltsiks ikka mõni tore raamat, valikut ju on.

Igatahes mina lugesin 15 raamatut, peaaegu pooled neist lahketelt kirjastustelt (minu tänu - Eesti Raamat, Petrone Print, Varrak, Sirli Kalevitütar!).

Kuna need on jälle nii seinast seina kõik, siis lemmikuid välja tuua keeruline. Oleneb tujust, maitsest ja meeleoludest, aga peaaegu kõiki siit nimekirjast võiksite lugeda. Praegu vaadates ütleksin, et kohe üldse ei istunud mulle siit kolm raamatut (neist vähemalt kaks siiski meeldivad rahvale, seega ärge küsige, ma ei vasta).

"Tants kontidel" Filimonov

"Maia" Blomqvist

"Trofee" Schoeters

"Minu Türi" Pehk

"Tule toomine" Kalevitütar

"Hundijäljed" Arvola

"Minister Nestor" Petrone

"Hr Saito rändkino" Bjergfeldt

"Suliko" Saisio

"Kus on täiskasvanud?" Lykke

"Nukker tiiger" Sinno

"Armulood viikingitest Tinderini" Larsen

"6,6" Veelmaa

"Eesti novell 2026"

"Minu Camino palverännak" Mölder

Minister Nestor / Petrone

See oli nüüd küll üks lugu päris elust (jätame kõrvale, kas ja kus autor tõde on väänanud, seda me teadma ei peagi), ses mõttes, et nii nagu kunagi need kassiasjad käisidki. Et igas majapidamises oli kass või paar, selline pooleldi iseseisev, aga õrnalt siiski nagu pererahva armul ka, eriti puhveti osas. Ma olen veel sellest põlvkonnast, kui eksisteerisid laudakassid. Ei tea, kas neid täna enam ongi, pole ju lautasidki. Korteris kassi-koerapidamist ma eriti ei poolda, tundub kuidagi loomu- ja loodusevastane. Tõsi, vahel on selleks hea põhjendus olemas.

Mul endal on täiskasvanueas olnud kass vaid ühel korral. Ise tuli. See on Hiiumaa-raamatus kirjas ka, ümber ei hakka jutustama. Kurb oli küll teda vahepeal linnaelu peale viia, aga lühikeseks see aeg lõpuks ka jäi. Vaat tema ka ilmselt saaks rääkida igasuguseid põnevaid lugusid, mis ta seal linnas kõik nägi ja tegi. Ma tean kindlalt, et ta on käinud mõnel raamatuesitlusel (miks mul kangastub, et ta vestles põgusalt Mart Sanderiga...), samuti oli tema kontrolli all uue presidendi ametisse nimetamine (käisime seda koos Kadrioru lossi juures vaatamas, kahjuks oli vastsel presidendil tol päeval veidi kiire, nii et koos neist pilti ei ole). Kaval oli ta muidugi ka, käis süüdimatult allkorruse notari ukse taga haledat nägu tegemas, tüdrukud muudkui toitsid seda "vaest näljast kassihärrat". 

Nüüd ma läksin jutuga kaugele, aga tegelikult on lugu nii, et seesamune kass on kohtunud ka minister Nestoriga. Ei, mitte selle Petronede omaga, vaid selle Hiiumaa omaga. Kass oli meil just tol aastal, kui meie hoovis toimus presidendikandidaadi kandidaatide debatt ja eks ta oskas ikka tähelepanu lunida. See meie kass siis, mitte Nestor. Ja kui ma nüüd veelgi enam mälestustesse kaevun, siis mu meelest jõudis ta ka tollase peaministriga ühel pildil poseerida, mis hiljem Stenbocki majast meilegi saadeti.

Aga mitte enda kassist ei tahtnud ma rääkida. Või natuke siiski 😀

Lasteraamatute puhul ei taha üldse liialt sisu ümber jutustada, on teised ju niigi ahtakesed. Igatahes maal vanaema juures lakas on pojad ja kuidagi üritavad lapsed mõne neist kätte saada ja siis on natuke kassipoja ilmaeluga harjutamist ja kõik need muud jutud. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus lugu jutustati kassi vaatenurgast. Ja no lõpulugu muidugi paras kompu. Kui see tõsi oli (aga ma millegi pärast usun, et see võis olla küll nii), siis oli see üks vahva lugu küll.

PS. Ühes kohas ühe sõna ma oleks jätnud välja.

PPS. Mulle alati nii meeldivad need nime leidmise lood.

Suvaline juunikuine jaur

Niimoodi sättisin ma endale hommikul osa lugemispesast valmis, no et pärast toimetamist hea istuda.

Kuna mul on nüüd paar jaburalt tühja päeva ja hetkel välgub ja paugub, siis on loomulikult kõige targem tegu ronida arvutiga kiiktooli ja asuda juunikuud ära saatma. Taevale tänu pildiklõpsude ja nende sadade insta-postituste eest, sest muidu ma ei mäletakski midagi. Kusjuures mälu osas ma ei tee nalja, sest näiteks eile läksime spetsiaalselt Käinasse toidupoodi, et mind eelolevaks nädalaks varustada, jalamees nagu ma ju olen, ja kuna need minu mandrile mitte mineku plaanid tulid suht ootamatult, siis oli öökapilugemise kogus timmitud muidugi valesti ja ma olin seega reedel tellinud sealsesse raamatukogukappi endale kraami ja... no täna öösel kell kolm ärkasin ahastusega, et mis Käinast võtmata jäid, need ju olid raamatud. Nii et hetkel olen hurmava dilemma ees: 

1) tühistada tellimus ja katsuda läbi ajada oma poolteise järelejäänud uudiskirjandusteosega (+viimases hädas minna vana maja raamaturiiuleid tuuseldama, aga sealne lektüür... oeh, kõht hakkab valutama). ;

2) ajada oma velosipeed kuuri alt välja ja sõtkuda see faking 35 km edasi-tagasi ära. Põhimõtteliselt kui need paar kuumemat päeva mööda lasta, siis ju kannataks minna küll, aga mulle see autoteel sõitmine kohe üldse ei meeldi.

Pea oli eile ilmselt veel laiali pulmapeojärgsest kõige glamuursemast tööst ehk taararingist. Samas mööngem, et pole midagi teraapilisemat, kui neid veinipudeleid sinna konteinerisse peksta. Kuidagi vabastav.

                                

Kuidagi tagurpidi läks mul nüüd see juuni siin minema. Et siis pulmapidu reedel. Tundub, et läks kenasti, täna lahkusid viimased (peaosalised). Mõnikord jääb peojärgselt veel palju "sabasid", aga seekord läks kuidagi sujuvalt ja valutult, kellelgi midagi kuhugi maha jäänud ei ole, mingeid kaupu vms ka keegi viima ei tule. Pulmadest, üldisemalt, võiks mõni päev pikemalt kirjutada. Minu lugejate hulgas siin vist küll pulmaplaneerimiseks kellelgi põhjust ei ole, aga ähk leheb kellelgi teisel taris.

                                      

Jaanid. Tänavu katsetasime esimest korda talguformaati. 

                                

Toimis küll. Tehtud sai mõndagi ja toredat rahvast ikka vahva näha. Väga rahvusvaheliseks on see talguliste kamp ka muidugi läinud. Kui sügisel silla väljavõtmisel oli brasiillane siin (saan aru ta tahtnuks uuestigi tulla, aga tema kaaslane mitte, see töö on ränk), siis seekord oli paar venezuelalast, ühel neist naine ka sealt, aga teise osas ma nüüd ei mäletagi. Ja jaanilõkke ääres oli õhtul veel ka türklane mu meelest, aga tema töötoimkonnas ei olnud.

Ma tean, et somes tuleks kasutada ilusaid pilte, aga mulle hirmsasti meeldivad igasugused läbupildid. Päris elu noh.

                                        

Vahepeal lõpetas ka imiklaps kooli ja sai 19 (õigupoolest küll vastupidises järjekorras). 

                                

Mistõttu sain teha ühe väga vihmase Viljandis käigu (kiidan koduKOHVIKut, koos Felliniga hoiavad kenasti linnas kohvikukultuuri lippu kõrgel) ja taas kord elamus enne jaani bussiga Hiiumaale tulekust. Ma kujutan ette, et need suvitajad, kes peaksid mingil põhjusel ühel hetkel sattuma praamile madalhooajal ja nädala esimeses pooles saavad samasuguse üllatuse nagu mina jaanide ajal sõites. /no kurja, see äike on kolinud ikka nii pea kohale, et peab vist varsti arvuti ära panema/

Viimaste nädalate lemmikumad raamatud tõin ka välja, mitte just kõige lõbusamad, seega mõtle enne kolm korda, kui loed. 

                                           

Ja Rahva Raamatu kirjastuse raamatusõprade kokteilipeol sai käidud kunagi kuu keskpaigas (tšau, Triinu!). Literaat söötis-jootis, DJ mängis, uutest raamatutest räägiti, kirjanik oli külas, raamatuid jagati. Ei saa santi sõna öelda. Kui peo ots juba paistis, tuli veel natuke silma teritada. Igatahes selline väga mõnus tiks, mida võiksid kõik kirjastused korraldada. Ei peagi mitu korda aastas, ma lepiks täitsa ühega ka.

Foto: Virge Viertek

  Ma saan aru, et jõudsin kuu keskpaika, aga esimeseks pooleks ei ole enam ei jaksu ega mälumahtu :) Ja äike tuleb ka uue tiiruga tagasi.                      

                                   

Hundijäljed / Arvola

Triloogia "Laulud Põhja-Jäämere äärest" viimane osa (eelmised "Nuga tulla" ja "Vestersand").

Põhjas, karmid nälja-aastad 1860ndatel. Brita-Caisa on oma Mikkeliga põgenenud seadusesilma eest kaugele tundrusse. Aga mida sa sellise mehega peale hakkad, kes ei saa püüniseid seatud ja jahimehena... nojah, mõne hundi sabale ikka saab pihta. Peret sellega ei toida. Samal ajal seerib Mikkel ka kohaliku nõia, noore naise vahet käia. Kas ja kuidas nõia juures käimine pereelule mõjub, see selgub lugedes. Ja kuidas valitakse nälja ja kinnimajja sattumise vahel, sedagi saab teada lugedes.

Jaht, toidupoolise hankimine, nälg, rändamine, ilmaolud. Mõtled, et mis seal ikka nii põnevat olla saab, aga Arvola stiil mulle istub, hoiab külges kenasti. Veidi nagu kahjugi, et pole enam järgmist osa oodata.

Meeldis väga.

Tule toomine / Kalevitütar

Ma võiks eelmise Sirli raamatu ("Ekstaasi leidmine") juurde kirjutatud lugemismuljest vähemalt pool siia kopida, sest mõtted ja tunded on üsna sarnased. Kõik see ehedus ja siirus, hoog ja "Sirtsu särts", see on siingi olemas. Ses osas ei ole ta teise raamatuga jalga sirgu lasknud - kiidan!

Kui esimese raamatu läbivaks teljeks võiks pidada seda hullu tervisejama, millest ta end välja murdis, siis seekord on hoopis ilus roosamanna armastuslugu. 

Aga! /jälle, tema tekstidega ilmselt käibki kaasas minu rasvane aga :)/ 

Seekord on kena aus vaade ühe suhte anatoomiasse. Kuidas kõik algab, kuidas kulgeb, kuidas tekivad väikesed nagistamised. Pinget hoitakse kenasti üleval. Kuna nad on ju sellel oma reisil 24/7 koos, siis loomulik, et lugeja närib vahepeal küüsi, et kas saab asja või mitte.

Reisid, muide, liiguvad kaugemale. Ibizat ja Tenerifet leiab ka (Sirts viib oma lemmikmehe loomulikult sama puu alla magama, kus ta isegi magas, kõlab romantiliselt), aga hoopis magusamaks läheb, kui jõutakse Ecuadori ja Boliiviasse ja mis need kauged ja eksootilised paigad seal kõik olidki. Veel "toredam", kui rahad ei liigu ja lõpuks teist nagu enam ei olegi. Nälga päris ei jääda, aga kõht on tühi ikka küll. 

Aga! /jälle, rsk, üldse ilma ei saa või/

Arvestades, et raamatud ilmuvad ja memuaarid levivad, siis järelikult Sirts jäi ellu. Kergendus. Taas kord pean nentima, et kuigi kõik need seiklused on ju aset leidnud nii ammu, siis üldse ei häirinud ja iganemise märke ei täheldanud.

Lugemislaual, nädal 26

 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Nukker tiiger" Sinno

Suht karm kraam lapsepilastajast ja lapsest. Autobiograafiline. Pigem analüüsiv ja arutlev, mitte lineaarne loojutustus. Võigastest detailidest olulisim mu jaoks küsimus võimust ja selle omamisest. Mitmeid paralleele teistest sarnase sisuga kirjandusteostest.  

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Armulood viikingitest Tinderini" Larsen

Huvitav pilguheit armastuse ja suhete ajalukku ja kuidas need on ajas muutunud. Mis aga eriti tore, vaatluse all on erinevad kirjandusteosed, mille näitel siis ajastule omaseid suhteanatoomiaid uurida (muidugi mitmed saagad, aga ka Ibseni "Nukumaja", Skrami "Constance Ring", Oksaneni "Baby Jane" jt).

⭐️⭐️ "Minu Camino palverännak. Ämma needus" Mölder

Ma olen elu jooksul mõned raamatud Santiago de Compostela teekonnalt lugenud (esimesena meenuvad täiesti erinevad, aga mõlemad omal moel puudutavad K. ja H. Kaldmaa "Kaks armastuslugu" ja Kertu Jukkumi "Ma naeran, et ma nutan") ja neis on täitsa olnud tuumakust, mingi teine liin (suhted, lein, minevik). Siin oli pigem selline väsitav reportaaž, ilma suurema lisaväärtuseta. Ilmselt oli selleks kõrvalteemaks plaanitud alapealkirjas kajastuv ämm, aga see siiski ei kandnud mu jaoks.

Piltide kohta tahtsin ka mida öelda, aga ma siiski ei ütle vist.

Lugemislaual, nädal 25

 ⭐️⭐️⭐️ "Eesti novell 2026"

Kogumik on kogumik, eks ole, on kõike. Aga no Silvia Urgase "Eestimaa puit"... Midagi sellist ma ühelt novellilt ootangi, ei mingit uinamuinat ja aeglast leelotamist. Kui ma tahan lugeda pikki heietusi lilledest ja liblikatest, siis ma loen Õnnepalu (enamasti kusjuures väga meelsasti, lihtsalt novellides ma ei viitsi aeglaselt surra).

Ja kuigi ma kuulen juba hääli tagaridadest, et kindlasti on mu vaimustuses oma osa Rohuküla sadamal ja palgiveokitel ja Haapsalu ülekäiguradadel, siis loll jutt suhu tagasi! See on päriselt hea lugu! (ja ta on täpselt selline autor, et viimast lauset veel lugedes juba guugeldad, et kas saaks temalt juba raamatutäie proosat lugeda 🙂)

"Maia" Blomqvist

Saareelu jätkub, lapsed sünnivad, mured-rõõmud ja kõik need muud jutud, ega mul polegi siin pikalt midagi ette rääkida.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "6,6" Veelmaa

Sama hea nagu ikka. Mees näeb, kuidas see elu me ümber on. Panen siia stiilinäite ka.

"Tants kontidel" Filimonov

Filimonovi stiil ja mõttekäigud mulle meeldivad. Edasine sõltub nüüd konkreetsest teemast. Seekord on selleks meie venekeelne kirjandusringkond ja ühtlasi vastav Peda kamp. Paraku tean sellest liiga vähe, seega tegelasi valdavalt ära tunda ei õnnestunud, põhimõtteliselt vist vaid paari tõlkija osas panin pildi kokku. Ilmselt huvitavam olnuks lugeda, kui teaks neist rohkem. Sest hoiatan, tegelasi on siin palju ja ree peal püsimine kontimurdev.  

Lugemislaual, nädal 24

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kus on täiskasvanud?" Lykke

Kui ma vajan vormilt lihtsat, ent sisult elulist ja ehedat peresuhete kraami, siis pöördun rõõmuga teda lugema. Suhetest ja perekonnast kirjutab ta nii, et ma päriselt usun. Lisaks meeldib, et ta sinna juurde torkab ka ühiskonnas toimuva suunal teravalt. Moodsa aja murekohad puha kenasti rivvi laotud.

Kuuekümnene pereterapeut, kes maadleb temaga suhted katkestanud täiskasvanud pojaga. Siin on ainest, nagu te juba aimata võite. Sinna otsa veel paar lörri läinud abielu, keerulised suhted mõne aja eest lahkunud emaga (meenutab "Surmahaiguse" vestluseid luukere Torega, ilmselt Lykke kiiks), ah jaa, eemal Kopenhaagenis elav tütar on ka olemas.

Ja siis see lõpp... selline korralik vaidluskoht, et kas õige oleks nii või naa. Või kuidas ise käituksid.

Minu Türi / Pehk

Jaan kukutas mu päris korralikult maa peale, sest lugema asudes tundus mulle, et noh, mis see siis ära ei ole, loen ühe eaka mehe memuaare Türilt. Ja siis ma lugesin ja lugesin ja... ajaloohämust joonistus välja uskumatult palju tuttavaid detaile ja pärast pisukest mõtlemist jõudsin järeldusele, et kurja küll, ega ta väga palju minust vanem ju olegi. Ilmselt on minus kahtlast ainest tänapäeval levinud nähtuseks, kus kuuekümnesed käivad ringi näoga, nagu oleksid nad kakskend kopikatega :)

See selleks. Et siis see raamat. Kui sa oled Minu-sarjas varsti lugenud juba 200 raamatut (Goodreads võib valetada, aga sellest lähtudes tundub, et "Minu Pirita" on 199. ja seega hetkel sisse kandmata "Minu Lottemaa" võiks olla 200. - kas on nii?), siis olgem ausad, korraliku koolilapse kirjatükiga enam minusuguse lugeja meeli ei eruta. Õnneks Pehk on pannud sajaga hullu ja siin ei ole eriti midagi tavalisest minukast. See kõik oli nii sooda, et pool aega ma lihtsalt naersin ja teise poole guugeldasin. Et palju ta, sindrinahk, hambasse puhub. 

Olulised küsimused said õnneks lehekülgedel vastuse. Kuidas Jaanist luuletaja sai? Kuidas omal ajal palju kõneainet tekitanud Suveniiri tegelaste rikkus alguse sai? Või kuidas Jaan Lõvi oleks Eesti kroonidel meie tähtsad mehed-naised paigutanud. Ka koduloohuvilised prouad-härrad ei pea südant valutama, et herr autor ehk liialt kaasaegsetele on keskendunud. Tuhkagi, ikka rohkem surnud ja muidu elutute objektide poole on pööratud ta pilk, Türi ajaloos olulised isikud on kenasti üles rivistatud ja nendega on tehtud "tuumakad" intervjuud, koguni Türi lillelaata ja vaimu ja raadiomasti jt on Pehk usutlenud.

Mulle meeldis. 

PS. Tahtsin Jaani metsa alla jalutama viia, no et näitan talle kõiki kollaseid lilli, mis mul siin parajasti õitsevad. Harmoneeruvad ehk raamatuga või midagi sellist ma südames lootsin. Jaan vastu ei ajanud, nii siis läksimegi. Kui ma tagasi tulin, vaatas abikaas pikalt mind ja raamatut ja teatas, et see raamat ju ei ole kollane, on roheline. Rohelisi õisi mul siin kuskilt võtta ei ole, jääb siis seekord nii.