Islandi õhk on vist teistsugune- sealsed kirjutajad on naljasoolika endal kuidagi eriti hästi läbi loputanud. Voolab vabalt. Teisest küljest ei pruugi asi muidugi õhus olla, vaid pigem selles kohati "igav laava ja tühi väli"-maastikus, mis paneb fantaasia isemoodi tööle.
Igatahes imelik on see lapike maad seal küll, seda ütlesin ma enne raamatu lugemist ja ütlen ka pärast seda. Raekoja ehitavad nad tiiki. Mune keedavad ahjus (arusaamatu...). Püsti on nad pannud koguni nokumuuseumi. Olemas on neil metsaministeerium (halloo, Islandil!?). Lambad on neil tehases valesti kokku pandud (pool kere must ja pool valge, mida nalja!). Ja kui meil on lindude pesakastid, siis neil on haldjamajakesed, sealjuures usuvad nad haldjate olemasolusse kohe ikka päris tõsiselt, näited raamatus on karmid. Trahvide pealt on võimalik soodukat saada (jah, sa lugesid õigesti). See nimekiri on lõputu, ma ei jätka.
Rabarberimoosi lihale lisamisest saan ma juba paremini aru. Samuti teeb mulle rõõmu nende Veduri-nimeline ilmaleht, mille järgi elu käib (ega meil käib ka elu yr.no lubaduste järgi, aga ma ei oska öelda, kumb neist kõvem mees on). Ja seegi on klassika, et kui sina koristad, siis samal ajal käib keegi trelli ja puuriga ringi ja tekitab jama juurde (mul on Hiiumaal iga jumala suvi täpselt samamoodi).
Raamatu lõpuotsas tuleb veel kaks ägedat pööret ka, nii et pidage kenasti vastu.
Igati sümpaatne lugemine (olen paarile inimesele nelja silma all suisa tänavuseks lemmikuks kuulutanud), kui välja arvata need nimed. Taevale tänu, et autor oli pooled inimeste nimed ikka lihtsamaks ja suupärasemaks muutnud.
PS. Kui saaks nüüd selle Ulvi-Kaili tandemi veel kuhugi saata, kust nad siis uue reportaaži meile läkitaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka