kolmapäev, 18. november 2026

Minu Kariibi meri

Ma ütleks, et pigem noore(ma)le lugejale raamat. Siinne äärmine ebakindlus, segaduses olek, pidevad hirmud, korduvad sisemonoloogid kõlavad kokku alles iseseisvasse ellu astuva noore inimese tundemaailmaga. Ilmselt siis huvitavam lugeda ka teisel noorel inimene. Loomulikult toimub nende mereretkede jooksul ka väike areng, ikkagi korralik elukool.

Autoril on vähe elu- ja reisikogemust, kui ta hea sõbra mahitusel otsustab kampa lüüa üle Atlandi seilava purjeka väikese seltskonnaga, sihiga hiljem sama sõbraga Kariibi mere saartel purjekatele hääletama hakata. Tenerifelt Santa Luciale kulgev kolmenädalane teekond on tema esimene purjetamiskogemus üleüldse. Uus maailm, mis järsku justkui üleöö tuleb selgeks saada (sellest ilmselt ka väljendid köied, voodi, köök jt). Üsna reisi alguses on kohe ka suurem šokk, kui selgub, et teda kaasa kutsunud sõber plaanib tegelikult Santa Luciale kohale jõudes hoopis üksipäini teekonda jätkata. Ja et see reis ikka "lõbusam" oleks, siis loomulikult annab üsna ruttu otsad ka tema telefon. Ei pea vist eraldi lisama, et tänasel päeval on telefon ja pass vaat et ainsad ja kõige olulisemad reisiatribuudid...

Purjehääletamine ise on just nii raske nagu arvata võibki (kes on vaadanud mõne aasta eest kodumaist sarja "Häälega merele", see teab). Ja kuigi ma saan aru, et hääletajal on kohati meel must, siis vanade meremeeste-naiste olukord on veelgi hullem. Autole hääletajal võib ju teoreetiliselt paluda kilomeetri pärast masinast lahkuda (vastupidi on ka võimalik, hääletaja võib ise paluda peatust), aga merel see võimalik ei ole. Kui teele/merele juba mindud, siis nii on, keset Atlandit tüütut mutukat maha enam ei puista. Pealegi autostopiga liikudes ei ole just kuigi palju olmelisi ühistegevusi (pikemal otsal ehk maksimaalselt metsapeatus ja söögipaus), ent paadi peal hakkavad reisijate erinev elustiil, puhtuse hoidmine, tujud, toiduga seonduv jms kohe kõiki mõjutama. Paat on põhimõtteliselt selle omaniku/kapteni kodu. Ressursid toidu ja joogivee osas piiratud. Rääkimata sellest, et suurem osa purjehääletajate peale võtjatest ootavad ilmselt ka abi jahiga toimetamisel. 

Ma tundsin kogu raamatu nii kaasa neile merekarudele (kuigi eks mõni neist oli ka alkohoolik ja hooletu, eks seegi probleemiks), eriti sellele viimasele...

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sõna sekka