Kikaeli lugemisõhtu

Täna oli Kikaeli vestlusõhtu teemaks "Minu..."-sari ja suure reisikirjade lugejana olin ma kohal nigut viis kopkat.

Loomulikult oli minukate köögipoolelt paljut, mida ma ei teadnud, nii et täitsa huvitav oli Eppu kuulata. Pealegi mäletab ta vaat ei kõigi autorite "saamislugu".

Rääkimata sellest, et alati on põnev kuulata teiste lugejate muljeid. Kuigi lugejate arvamused kipuvad olema kohati seinast seina ja ka risti vastupidi. Sa tead ju küll, et ühe lugeja lemmikraamat võib olla kellegi teise jaoks nii kehv, et ta on selle koguni pooleli jätnud. Või et autor, kes sulle on igati meeldiv, võib kellegi teise jaoks olla äärmiselt ebasümpaatne. Ja vastupidi. Näiteid ma ei too. 

Tähelepanekud, mis enda jaoks talletan.

- pealkirjaks riik vs. kitsam piirkond (lugejad tahavad kitsamat/täpsemat, samas müüb paremini ikka riik pealkirjas

- pildipoogen keskel või lõpus (keskel võib mõjuda spoilerina)

- mul on justkui meeles, et kunagi otsis kirjastus meesautoreid, neid oli oluliselt vähem, tundusid kohati ka muhedamad/vabamad kirjutajad (selgub, et osade meesautorite huumor siiski ei sobi). Eriti suur üllatus oli "Minu Hiina" osas, mille puhul nii kirjastaja kui ka ma ise mingeid detaile üldse ei mäletanud, aga terane lugeja märkas ja pahandas. Kusjuures samad detailid Valga-raamatu puhul olid mul hästi meeles. 

- mulle on ikka ja jälle üllatav, kui sageli neid raamatuid kasutatakse reisijuhina, ehk siis enne vastavasse kohta reisimist; vastavalt oodatakse raamatust palju soovitusi ja näpunäiteid. Mina loen neid ilmumise järjekorras ja seega kõik kõnealuse paiga vaatamisväärsuste ja kohvikute soovitused üldse ei morjenda. 

Vaat kui raske on üks kõigile meeldiv Minu-raamat kokku panna.