Vahel on tore lasta end üllatada. Autor on ju natuke isegi teada, tõsi, minu lugemislaual on olnud varasemalt tema omaelulised lood Mehhikost ja Setomaalt ja kõigest, mis nende vahele jääb. Ilukirjandust lugesin esimest korda. Romaan on olnud edukas ka Mehhiko kirjanduskonkursil.
Esmalt saan kergemat sorti ehmatuse osaliseks - veidi ulmeline stseen teadvuse ülekandmise katsega. Appi, kuidas ma seda küll lugeda suudan :) Järgmine peatükk viib lugeja Grimelki kloostrisse, hm, juba parem, võib edasi lugeda küll - munkade ja abtidega tulen ma toime.
Kolmas peatükk toob peategelase Leilani Moncada, kes on oma eluga jõudnud Tallinnasse ja, ausalt, asi ei ole selles, et tegevuspaik tuleb geograafiliselt ja ajaliselt lähemale, vaid kuidagi suurem kaasaelamine ja põnevus tekkis. Kohati läks ikka väga põnevaks. Ilmselt olin ma müüdud sel hetkel, mil tuli Leilani kirjeldus ärgates avastatud vertikaalsest üllatusest. Ma nii-nii elavalt kujutasin ette, milline äng ja õud mind sellises olukorras valdaks :)))
On romantikat, on mõrvu, on fantaasialendu tulevikuelust ja omakorda sealt muhedaid tagasivaateid tänasele päevale, on mõtisklusi inimolemusest. Ehk siis vahet pole, kas rääkida aastast 2023 või 5037, mõned asjad ei ole kohe üldse muutunud (eriti mis puudutab poliitikat ja religiooni).
Lisaks jah, ikka see eri rahvaste eksootika. Ma usun, et mehhiklased loevad huviga Eesti osa ja meie loeme muidugi Mehhiko lõike. Neid pole küll ülemäära palju, sest see ei ole selle romaani tuum, aga ikkagi.
PS. Käisin Leilani jälgedes Kadriorus, aga Potapenkot ei kohanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka