Lugemislaual, nädal 21

 

⭐️⭐️⭐️ "Oli nigu oli" Koržets

Ilukirjanduslikud lookesed. Muhedad-mahedad, nagu autor isegi.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Zazie sõidab mettrooga" Queneau

Parajalt pöörane sõit. Hullud tegelased, kõva sekeldamine Pariisis, hoogne. Valdavalt dialoog, seega lippab kiiresti. Selle teksti võlu ja valu peitubki korraga stiilis. Vähe sellest, et suuresti kõnekeelne, on see ka üles kirjutatud foneetiliselt, mõned häälikud kaovad sootuks, teisalt liituvad kohati eelneva või järgneva sõnaga. Kui sinna otsa lisada veel tahtlikud sõnamoonutused, mängulised sõnamoodustised jms, millele ma isegi ei suuda nime anda, siis... saate aru, milline kompott :) 

Ja samal ajal on mul silme ees pilt tõlkijast (Heli Allik), kes istub endale mugavas posängis, klade põlvedel ja mõtlikul pilgul lakke vaadates pobiseb endamisi. Sest mina lugedes küll mõmisesin vahepeal. Ja tõesti-tõesti, väga paljudes konstruktsioonides tundsin ära, et kõnekeeles vuristades just nii me sõnu kokku hääldamegi. 

Mis muidugi ei tähenda, et lugeda oleks kerge olnud. 

Iseenesest mulle meeldis.

⭐️⭐️⭐️ "Samose suvi" Maksimov

Olmeporno (mitte pahas mõttes, lihtsalt). Mõnikord ei lähe üldse, teinekord päris hea lugeda. Pealegi võib lugeja siit vastavalt oma tujudele või vajadustele noppeid teha. Näiteks hetkel mind temperatuurid ja luule ja laulusõnad ei huvitanud, aga meeldisid hoopis autori mälestuskillud, mõtisklused tänasest olukorrast, puhkajad ja kõrtsi- ja puhkemajanduse praktilised seigad. Tegelikult ka suhted, kuigi arusaadavatel põhjustel ilmselt liiga detailselt ei saa ju kirjutada. Alkohol ja toit. 

Ja muidugi tema lugemismuljed. Kuna autor on tegus, siis otse loomulikult ei neela ta raamatuid ühe õhtuga, seepärast ongi päris huvitav lugeda pikemale perioodile hajutatult ja filtrita vastukaja loetelule. Enamasti me ju muljetame raamatu viimast lehekülge lõpetades, ehk et poolel teel tabanud mõttevälgatused jäävad kajastamata. Ei, päriselt, sarnast võtet peaks isegi mõne raamatu puhul katsetama. 

Suhteliselt kõva masendus tuli muidugi lugedes peale. Selle ilmaelu pärast üldiselt. Aga ega lolluse eest end eriti kaitsta ka saa. On nagu on.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?" Paaver

Tegelikult positiivne üllatus. Nipet-näpet toimetamist oleks vajanud, aga muidu sümpaatselt kokku õmmeldud tekst. Kuigi sõna otseses mõttes road trip, aga siiski lisaks klassikalisele "kuidas liikusin, mida sõin, keda kohtasin" jms, on ka põnevaid märkamisi ja detaile. Lisaks ei maksa unustada, et retk leidis aset kuskil 2016. aasta paiku, aga väga söödavalt on teksti poetatud tagantjärele tarkust. Sobib ja täiendab mõnusasti.