Kus ma Marokos magasin

Lühike vastus on, et ma magasin kolmes kohas. Klassikalises lõunamaa hotellikolakas mere (loe: ookeani) ääres. Siis kambaga majakeses mäe otsas, kust oli kenake kitserada alla vee äärde. Ja lõpetuseks seal, kus kõik Marokos käinud tungivalt nõuavad, et sa peatuksid - riaadis. Söö tadžiini, ööbi riaadis, nii need reisisoovitused Maroko puhul kõlavad.

                               

Ja ma ütlen kohe ära, et ma ei tahaks õigupoolest üldse säherdusest negatiivse varjundiga kogemusest kirjutada. Aga no maha vaikida ka ei saa. Igatahes rõhutan ette ja taha, et riaadid on ilusad (eriti fotodel, eriti korraks piiludes), ilmselt meeldiva võõrustaja ja parema sisekliima korral ka kogemusena ülivinged.

Väike vaheselgitus võhikule: riaad on siis ajalooline (asuvadki vanalinnades ehk medina´des) pigem natuke suurem majatüüp, kahe-kolmekorruseline, kus on avatud sisehoov, mille ümber toad paiknevad. Tänasel päeval ongi nendes valdavalt majutusasutused. Mida peavad välismaalased, suuresti prantslased. Arvestades välistemperatuuri ja ka muidu marokopärast siginat-saginat, on täitsa hea mõte end vahepeal majamüüride vahele peita. Katusel on sageli ka võimalik aega veeta, päikest võtta, ehk ka mingi pisike basseinilaadne asjandus. Ses mõttes on need tõelised rahuoaasid keset suurt möllu.

Aga. Nagu taiplikumad lugejad juba aru said, siis varjuline ja meeldivalt jahe maja saavutatakse akende puudumisega. Mõnele võib see olla väga suur probleem, mulle pigem mitte. Toal siiski aknad/luugid olid, aga neist vaatasid siis kinnisesse sisehoovi. Kuna tuba oli esimesel korrusel ja riaadis on kombeks selles sisehoovis süüa, nautida mingit veesilmakest või pisemat basseini, siis see tähendas, et kui luugid valla lõid, siis võis sinust meetri kaugusel keegi parajasti einestada või diivanil raamatut lugeda, lisaks seeris pererahvas ja töötajad sealt kogu aeg mööda. Kui oli veel eriti suur ebaõnn, siis oli keegi tellinud kohaliku koka valmistatud õhtusöögi ja pererahvas hakkas juba mitu tundi varem kogu mööblit ringi tõstma.

                              

Sellega saab hakkama.

Hullem lugu oli niiskuse ja kopihaisuga. Ja ma ei räägi lihtsalt kergelt ebameeldivast lõhnast, seda ikka lõunamaal juhtub. Aga seal sõna otseses mõttes hallitas (lõhn oli ka vastav). Põhimõtteliselt kui sul õhtul oli vannitoas vett kuhugi seinale pritsinud, siis hommikuks oli see kunstipärase valge karvakorraga kaetud. Koristati muidugi iga päev ja eks nad pingutasid, aga ega seda hallitust nii kergesti seljata. 

Meil muidugi ei läinud need suhted ka võõrustajatega hästi jooksma. Algus, nädalaid varem Whatsappi teel suhtlus oli imeline. Pikad sõnumid muudkui laekusid, mida kõike nad saavad pakkuda ja teha (klassika: väljasõidud, piletid, õhtusöögid jne). Tänaste tõlkeprogrammidega on seda imelist suhtlust muidugi ka võrratult lihtne tekitada. Ometi võib ka kõigi nende suurepäraste võimalustega tõlkes ühte koma teist kaduma minna ja taksot, mille mingis segadushoos olime lõpuks tellinud, meil bussijaamas vastas ei olnud. Mõni mõis, Reelika ja Mae ühes isikus leidsid, et pärast mõnetunnist bussis istumist on Maroko kuuma päikese all kohvritega neli kilomeetrit astuda  vägagi tervitatav. Väheke palav ju oli, aga muidu mõnus. 

Kohapeal selgus, et prantslased ei suuda isegi kolme elementaarset lauset inglise keeles kokku parlevuutada. Päris karm. Ma kahtlustan koguni, et ma oskan prantsuse keeles ka rohkem sõnu kui nemad inglise keeles. Ja ometi käib neil ju iga päev kliente, kes ei räägi sõnagi prantsust. Nad olid küll mõnevõrra püüdlikud ja vuristasid oma teksti tõlkeprogrammi lugeda, aga no teate, kujutate ise ette seda suhtlust, kus sa istud ja ootad kuni ta oma jutuga ühele poole saab, siis kuulad seda kergelt nurgelist juttu inglise keeles, siis hakkad ise oma teksti vuristama ja... no ei istu. Kui siia veel lisada, et nad olid ka parajalt nipsakad ja hakkasid selles tobedas situatsioonis oma viimast sõna maksma panema ja tõde raiuma, siis see ajas natuke suusad risti. 

Õhtusöögi surumine oli neil ka kaval nüke. Nimelt kogu eelneva ülevoolava Whatsappi suhtluse jooksul oli neil raskusi hinna välja kirjutamisega. Kohapeal selguski, et see oli Maroko mõistes ikka ilge nöörimine. Õnneks sellest me pääsesime. 

Kahjuks ei õppinud prantslased esimese päeva jamadest mitte karvavõrdki, sest kui siis proua hommikul meie laua kõrvale voolas ja oma tõlkeäpiga hakkas uurima, et kuidas magasime, kuidas uni, siis ei suutnud üks meist end hallitusehaisu osas tagasi hoida ja... no jumalast viisakalt selgitas asja, aga seepeale hakkas proua jälle oma telefonile juttu parlevuutama ja... no me lõime käega ja "never mind" ja omlett jahtub ja kõik need muud jutud, eks ole. Kuna proua oli ise alles saabunud majja, siis olid tal oma kontoritoast kanaarilinnud välja tõstmata, igatahes marssis ta sinna, tõi puurid lindudega välja ja kadus sinna ruumi tagasi. Ma veel jõudsin T-le ohata, et nüüd ta seal nutab... Aga nii vist oligi. Igatahes kui tema abikaas ka majja laekus ja nad lõpuks koos hommikust sööma hakkasid, siis käisid kõik töötajad laua juures proua halamist kuulamas ja talle õlale patsutamas. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et me sõime kõik, ööbijad ja võõrustajad, samas ruumis. Ja kuigi ma prantsuse keelt ei oska, siis kehakeelest loeb nii mõndagi väljagi.

Kui lahkumishommikul üks marokolasest töötaja, vanahärra, kes alati hommikusöögilauda meile potsikuid ette tõi, meid uksel ära saatis ja oma nappi inglise keele oskust kokku võttes andis mõista, et loodab meid tulevikus siin uuesti näha, siis me küll mõtlesime, et küll on hea, et seal samas kõrval seisnud host´id jutust aru ei saanud 😂 Kahtlustan, et nemad meid küll tagasi ei oota.

Siinkohal lisan, et ma muidugi mõistan võõrustajate meelehärmi, ma olen ju iga päev neis samades kingades. Meil ei lähe ka kõik sugugi libedalt ja täiuslikult. Asju juhtub. Kliente on nii- ja naasuguseid olnud. Vahel olemegi süüdi, vahel on põhjuseks mingid meist sõltumatud asjaolud. Ja mina, vana põdeja, küll otseselt ei ole vist pisardanud nurgas, aga küll ja küll olen mõelnud, et nüüd tuleb Bookingusse niru hinne ja hävitav vastukaja ja mille kuradi pärast ma kogu seda pulli üldse teen ja talun. Sa ei pea kliendi ees lömitama ja talle igal juhul õigust andma, aga viimse juuksekarvani vaidlema hakata pole ka mõtet. Ühel hetkel on mõistlikum teemale joon alla tõmmata ja vabandada, kui vaja, siis korduvalt ja ülevoolavalt. 

Kas ma läheksin uuesti riaadi ööbima? Igatahes. Kas ma saaksin sinna meelitada ka oma abikaasa? Kahtlane 🙂

Soovitused on lihtsad. Tavaliselt ma küll teen seda, aga seekord mitte - loe alati valitud majutusasutuse kõige madalamad hinded ja kehvemad arvustused. Mul oli kiire seekord ja lugesin väheseid. Kui ainult üks on kurtnud, siis ehk oligi ta vinguviiul, kui mingi mure kordub, siis järelikult ongi sellega probleeme.

Võimalik, et abi oleks sellest, kui valid/kaupled toa teisele või kõrgemale korrusele. Äkki siis on vähem niiskust... Ja siis küll keegi kõnnib su ukse/akende tagant mööda, aga muud elu ikka ei ole.