⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Maailma keskpunkt" Toomet
Armsad meenutused ja tagasivaated autori esivanematele ja tema enda nooruspõlvele. Palju põnevaid detaile, samas pisukest fantaasiamängugi.
Kaks mõttelõnga hakkas hargnema ja oma elu elama.
Toomet kirjutab oma ristimispeost 1947. aastal. Laual oli natuke ka soolast, aga see magustoidu kohta lause "Hommikul oli vanaema löönud paksu kollase koore maakoore vispliga vahule, majaperenaine korjanud peenramaalt kausitäie maasikaid." puudutas mind veidralt, laiemalt. Kogunemisrõõm. Rõõm heast seltskonnast. See kõik on täna paljuski nii keeruliseks muutunud. Ma ei saa ju pakkuda magusroaks vahukoort maasikatega. Keegi ei tarbi suhkrut. Või tarbib mingit spetsiifilist. Keegi on laktoositalumatu. Ja siis need maasikad. Kui need ei ole oma peenralt, siis kellegi jaoks ei sobi üks päritoluriik, kellegi jaoks teine. Või õigupoolest, mis me siin räägime vahukoorest ja maasikatest, kui kohati on teemaks, et see on liiga lihtne ja labane, peaks ikka midagi peenemat olema. Mitut sorti. Mitmele erinevale maitseeelistusele.
Millal me hakkasime oma elu keeruliseks elama?
Teine mõte, ei midagi uut, erinevas sõnastuses käinud ju ajast aega laualt läbi. Järjekordne päev jõuab õhtusse, päev askelduste, murede, väikeste rõõmudega. Kas ma tahaksin sellele hiljem mõeldes seda veel tagasi? Ees on veel loetud arv päevi - kui mitut elatud päevadest päriselt tahaksin tagasi?
PS. Selle raamatugi otsa komistasin vist tänu Eva Koffile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka