Mida ma Marokos sõin

Toit on soodne (ma räägin, nagu ikka, lihtsamatest kohtadest ja mitte udupeentest restoranidest, fäänsides kohtades on võimalik ka Eesti hindadega samal tasemel püsida), maitsev ja mitte üleliia eksootiline. Ja kui just ei ole öömaja väga kõrvalises kohas, siis plaaniks järgmine kord võtta ilma hommikusöögita majutuse - hommikusöögipakkumised kohvikutes olid igati mõistlikud, soovituslik muna-mahl laias valikus kõikjal. Kusjuures huvitava tähelepanekuna märkasin, et munaroad ei käi seal rangelt ainult hommiku juurde, vaid on paljudes menüüdes päev läbi. Kombeks on neid teha sellises madalas anumas, sellega tuuakse ka lauda (sellise munaroa hinnad algavad 2 eurost).

Paarieurone munaroog ja nagu näha, siis krevetiga ei koonerdata.

Kui juba hommikusöögile jutt läks, siis... Mae ei oleks ju Mae, kui ta jälle ei õhkaks saialiste poole :) Msem(m)en - ruudukujuline, kergelt kihiline lameleib. Aga valmib ikka praadides, kihiti lööb vist töötlemise tehnika tõttu. Kui ma võiks, siis sellest vaid toitukski, tõsijutt.

Hotellis olles timmisin seda tavaliselt mee, kodujuustu-kohupiimalaadse mögina ja puuviljadega.

 

Khobs - hästi laialt levinud, põhimõtteliselt tuuakse ka iga lõunasöögi juurde kuhi lauale. Meenutab tekstuurilt meie jaoks tavalist saia. Pigem igav.

Harcha - väike ümmarguse kujuga paksem pätsike, teralise tekstuuriga (manna). Seda sõin vaid suure hotelli hommikubufees, seal igatahes oli magusapoolne.

Beghrir - tõlkes vist ongi "tuhande auguga" pannkook. Ongi just nimelt nagu pannkook, lihtsalt pealispind on auguline. Ja tegelikult kuratlikult hea.

Nende pannkoogilaadsetega asjadega sobib (lisaks meele, moosile) väga hästi järgmine Maroko köögi kuld - amlou. Mandlid röstitakse, tehakse sellest pasta, lisatakse argaaniaõli ja mesi, ehk miskit veel. Maitselt meenutab kõige enam halvaad, ehk nagu vedel halvaa siis. Hullult hea ja patune. Kuigi väidavad, et ka tervislik. Jutuks hea küll, te näidake mulle toitu, mis on maitsev j a tervislik.

Meelde jäävad head värskelt pressitud mahlad (1,40 - 2,80 eurot, ja siinkohal ei räägi ma linnunokatäiest, eks ole), kannatas juua nii tänaval, turul, kohvikus. 

Jääkohvi erinevad variandid alates 2,5 eurost.

Pastilla´dest ehk täidisega soolastest pirukatest oli juba pulma juures juttu. Kana ja vegevarianti nägin ka linna söögikohtades. Kohvikutes pastilla portsjoni hind 3-6 eurot.

Suppidest proovisin harira´t. Oli hea, aga üks kodune variant, mida pruudi ema tegi, oli ikka üle mõistuse hea. Tomatise põhjaga, kikerherned, läätsed, liha, nuudlid ja palju ürte. Pilte mingil põhjusel ei ole neist teinud (küllap käis lusikas nii hoogsalt suu vahet, et polnud mahti lihtsalt). 

Mingis kohas, üsna alguses, sattus kogemata valge variant. Ma püüdsin seda süüa, ausõna püüdsin, aga ei suutnud. Seal ei olnud mitte midagi tuttavast punasest supist. Supi juurde käib vist keedumuna, igatahes seda alati toodi. Aga mitte ainult, ka dattel ja üks tahke maius, mille nime ma ei mäleta. Ja nad reaalselt söövadki seda magusat kraami koos soolase supiga. Supi hinnad alates 1,50 eurost.

Tadžiin on muidugi nii Maroko kui üldse olla saab, aga tadžiinist teate te ilmselt ise ka juba kõike. Armsa kujuga ahjupott, mida nad ka muu kasutusotstarbega ohtralt ekspluateerivad (igasugused toosid ja kopsikud, kasvõi soola-pipratoosid jne). 

Valmistada võib selles mida iganes, kõige enam tehakse siiski liharoogi. Neid me ka proovisime ja miskit paha pole ütelda. Lammas ja veis algasid vist kõige odavamad 5,5 eurost, aga selline Harju (loe: Marrakeshi) keskmine hind pigem 8-10 eurot. Suurus umbes selline, et kui tummine mahl juua, kuskussi ja saia ka tarbida, siis pigem kahe peale üks tadžiin võtta. Üksi süüa natuke ränk.

Liha on mõnusalt pikalt haudunud, magus. Sageli kuivatatud mustad ploomid, rosinad, mandlid ka juures (mrouzia).

Kusjuures paljudele tadžiinis tehtud liharoogadele on veel ka muna või paar lisatud (see valge lärakas alumisel pildil)

Veidi ehk lihateemast välja oli vaid sardiinitadžiin. Tegelikult igati maitsev (nagu räim tomatis, aga tulikuum 😀), lihtsalt meie viga, et olime alustanud liha-ploomi omast ja siis sardiinid veidi kahvatusid. 

Salatitest kõneldes tavapärane klassika on üldiselt olemas (Caesarid jm), neid ei proovinud. Võtsin paaril korral mingi Maroko-nimelise salati, aga kas oli kohavalik vale või oligi see natuke igav salat. Iseenesest taas saab öelda, et koostisosi palju, aga kuidagi jäidki eraldiseisvaks need maitsed, kokku miskit erilist ei moodustunud. 

Mida aga oli ka paljudes kohtades ja mida ka palju kordi võtsin: avokaado-krevetisalat. Ja see oli pea alati hea, kuigi igalpool väga erinevalt tehtud. 

Miskine 9 eurot, Agadiris

Mereande on piisavalt menüüs. Kalmaarirõngaid sõin kõvasti, hinnad 5-9 euro vahel.

Toitude eel on enamasti kombeks ka mingi eelamps tuua. Mõnes kohas kesisem (oliiv, kurk, tomat), teises omaette maitseelamus (määrded, möksid, millele raske nime anda). Paaril korral kippus sellest kõhugi juba täis saama :) 

Iga kord pärast reisi soovitajatele toiduhindu jagades luban, et järgmisel reisil pildistan usinalt menüüsid. No ja siis ma ikkagi unustan. Seekord leidsin fotode hulgast vaid selle. Mitte nüüd kõige suuremate maitseelamustega koht, aga igati viisakas ja söödav. Olgu veel lisatud, et see oli Agadiris otse rannapromenaadil, seega pigem kallim.

Hinnad jaga kümnega ja siis võta veel näpuotsaga maha, siis saad eurod

Meie mõistes kiirtoidulaadset kraami on ka ohtralt, enamasti väga-väga maitsev, sest liha tehtud elaval tulel. Ja kas ma pean meenutama, et saia küpsetamises on nad meistrid :)

Sellised kiired söömad, samas korrektselt serveerituna ja lauateenindusega kohvikus, maksavad Marrakeshis alates 4 eurost. Agadiris sutsu kallim.

Menüüs on sageli ka taco´d. Aga need näevad välja pigem sellised:

Siin pildil on ports jäänud kuidagi pisi-pisi, aga tegelikkuses oli paras kahe peale süüa.

Turult võib ka kõike julgesti osta. Herneste kilohind oli midagi 4-5 euro vahel. Oliivilette on muidugi valus vaadata, sest see käib ikka veiniga kokku, aga veini ei viitsinud pidevalt taga ajada. Värsked kuumad pirukad turul maksid 0,45 eurot.

Turul kohtusin juhuslikult ka sellise kohaliku nähtusega, nimeks khlii / khlea. Prostalt kirjeldades, siis suured lihakamakad (ikka veis või lammas, eks), mida marineeritakse/maitsestatakse erinevate ürtidega, seejärel kuivatatakse päikese käes (äkki tänasel päeval enam mitte, pean üle küsima) ja siis säilitatakse rasvas. Ennemuiste oligi selline töötlemine liha säilitamise tarbeks, täna pigem toidunaudinguks. Turul seda nähes oli küll esimene mõte, et mingi hea liha kartulipudru sees, et mõnus näpu vahelt nosida :) Oleks kena üllatus olnud :) 

Alkoholist. Maroko pole Omaan ja siin ikka alkoholi oli. Hotellides vist on pea kõigis (pudeli hind meie kohvikutega samas hinnaklassis, alates 25 eurost pudel). Lihtsamates söögikohtades muidugi mitte, restodes jällegi on. Mokteile on sageli ja vahel võivad nad menüüsse mokteili pähe ka kokteilid kirjutada, aga oh ei, neis ei ole alkoholi. Agadiris on mitu alkopoodi, valik kenake, veinipudeli hinnad algavad kuskil 7-8 euro juurest.

Muide, Maroko on ka veinimaa.

Nii, nüüd on mul kõht tühi ja aeg toidupiltide vahtimine lõpetada.