Jälle pole jupp aega tervisejutte olnud :) Tervisejutud on suht tüütud, hoiatan ette, aga samas tean, et kui endal midagi päevakorral, siis jube tore on teiste blogides neid lugeda.
Milline see Epstein-Barr ka on? Kui Epstein saabub, siis on see nagu... no kui sa oled esmaspäeva õhtul juba hambad pesnud, proteesid veeklaasi pannud, öömütsikese pähe sättinud... ja siis heliseb telefon. Toru otsas on ülijoviaalses meeleolus tüütu sõbranna, kes väidetavalt "kogemata" seisab su ukse taga, kellel on kotis kolm šampat ja viin ja kes seda kõike lausudes on juba märkamatult sulle tuppa jõudnud.
Et no rets, eks ole.
Aga see pole veel kõik.
Sel hetkel, kui ta istub su diivanil ja sind seina külge kinni räägib, ise muudkui korrutades, et ta veel vaid piisakese võtab tuisutopsiks, on alles ebaselge, kas ta on su ainus külaline sel kaunil õhtul. Epstein-Barr on nimelt kõva möllumutt ja enamasti võtab ka sõpru kaasa. Sõbrad tulevad üldiselt hiljem ja ühel hetkel on üldse segadus, et kes on kelle sõber ja kes kellega koos tuli või kes kellega koos lahkub. Kui paljude tüüpide puhul on sul aimu, millal pralle otsa saab, siis Epsteini puhul kestab see pigem üle oodatud aja ja mõni "sõber" võibki kostiliseks jääda.
Ja siis aegu hiljem avastad, et rääbakil tegelasi magab igas toas, tühi taara vedeleb ukse kõrval, pähklid on söödud, juustu-salaamipakendid ajavad üle prügikasti, ja üldse on külmik tühi ja hommikul pole kohvi kõrvale midagi süüa.
Ja sul endal on jaks täiesti otsas.
---
Eelmisest EBV taasaktiveerumisest on kaks aastat. Nüüd tuli jälle, millal täpselt, ei teagi. Võimalik, et andis eelnevalt hoiatusi. Nt septembris tahtis mul mingi lööve tulla, millele sain siiski käsimüügikreemidega jaole. Jaanuaris tuli uuesti, oma peaga enam jagu ei saanud. Oma arsti ei olnud parajasti tööl ja resident oli kahtlev, aga pani diagnoosiks mitmevärvilise kliiketendustõve. Jeesumaria (tervitused siinkohal mu keeletoimetajale, kes seda väljendit tavaliselt läbi ei lase), ma olen seni kliisid vaid hommikupudruks söönud. Visiidil käies oli mul muid muresid ka, aga ikka mõtled, et ei hakka arstile kõike korraga letti laduma :) Lööbest sain lahti ja korra tundus, et äkki mõjus rohi ka muudele jamadele, palusin juurde kirjutada. Nüüd oli perearst tagasi ja ütles, et nou-nou, tuled kohale.
Esmalt sain peapesu, et ma enam ei kirjuta midagi. Ta arutles tõsimeeli, et mida minuga teha, retsepti siiski kirjutamissoolika ummistuse tarbeks ei kirjutanud (vist ei osanud, ka arstide võimetel on piirid). Edasi hakkasime pildistama. Minu imekaunist keelt. Keel on mul pekkis olnud eluaeg, aga see pole kunagi häda teinud. Pilti ma siia ei pane, sest nii katkist keelt te näha ei taha, uskuge mind. Nüüd olen aga viimased (aastad? kuud? ei mäleta) elanud põlenud/kõrvetatud keele ja suuga. Ennetan küsimusi: jah, hambaarstiga on suhted head, ses osas on kõik kontrollitud ja korras. Perearst on ka hunnikut vitamiinipuuduseid analüüsinud, ka seda ei ole (EBV reaktiveerumine tuligi välja neist analüüsidest, ma sain aru küll, et mul on jälle laibaväsimus, aga sellele leiab ju alati sada seletust).
Ja suu põleb endiselt. Ja jalas on kõige lambavillasemad püksid, ehk et mu jalad kogu ulatuses põlevad/tulitavad/torgivad niisamuti. Käelabad annavad sel korral vähem tunda, aga see võib muidugi olla ka see "sõbranna", kes tuleb hiljem külla. Ja kõrvadega on midagi lahti, otseselt ei valuta, aga midagi seal oblastis toimub. Natuke kõlaks nagu neuroloogi teema (neuropaatia; perifeerse närvisüsteemi kahjustus). Aga no see eelmine kogemus oli selline, et sinna küll uuesti ei viitsi minna. (Kuidas läinud on? Ahah. Aga gabapentiin annab head tulemust ja seda võib võtta kuni 12 kapslit päevas, te võtate alles nii vähe, suurendage kogust. See on täiesti ohutu, seda võivad isegi lapsed võtta. Ja seda võib kasvõi elu lõpuni tarvitada). Kusjuures sama jutt oli absoluutselt igal visiidil. Miks sinna üldse kohale minna, saatku mulle helifail ja ma siis vajutan iga kuu korduse-nuppu:)
Vahepeal olid mul siin veel äkilised kõrged palavikud oksendamisega. Käisin kõhukoopa ultrahelis. Niitševo. Palavik läks viimaks ära, aeg-ajalt tekib küll mingi veider palavikulaadne tunne.
Vahepeal käisin ka reumatoloogi juures. Suure varbaga. Mille valud on aina hullemaks läinud, kuigi ma ei tea juba mitu aastat, mis asi on kõrge konts. (samas kui kogu see jama lõhnaks Sjögreni sündroomi järgi, siis oleks see just reumatoloogi teema) Tasulises. Soliidne asutus. Krigisevate metallist mantlihoidjate ja venekeelsete kurjade garderoobitädide asemel on vaikselt sulguvad riidekapid. Arstikutsungi helid on mahedalt sulnid. Registratuurinäitsikud silitavad pead. Tohtril on aega. Täislaused. Näitab arvutist pilte. Katsub. Muide, kas olete märganud, et arstid enam eriti ei katsu ega vaatle? On jäänud kaks äärmust: jutt+vereanalüüsid või siis need retsid ihusse tungimised, alt või ülevalt poolt :) Igatahes keskendus tohtriproua mu varbale, aga vereanalüüse ei teinud (mis oleks SS tuvastamiseks üsna esimene samm).
Okei, väsimus murrab. Aga püsige lainel, pidu jätkub!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka