Minu Panama

Selle raamatu suurim väärtus on pikemalt rändaja siseilma avamine. Just need mõtted ja tunded, mida ei saa kodus tugitoolis reisimisele mõeldes tunda. Ega paarinädalastel sutsakatel käija aimata. Ilmselt ka pikemalt end võõrsil sisseseadnu ei ole päris samas paadis. Segadus, igatsus, hetkes olemine ja samas paratamatult tulevikuga arvestamine. Mis sellise rändaja hinges ja peas toimub, seda õnnestub autoril kohati päris hästi edasi anda (abiks on ka tollased päevikusissekanded).

Või suhted reisikaaslasega. Neid ärritavaid hetki, kui tundub, et üks teeb rohkem, võtab suurema vastutuse õnnestumise eest, muretseb ja hoolitseb, on siia lehekülgedele samuti julgelt lisatud. Keeruline. Ometi mõtlesin lugedes ka, et huvitav, kui palju mõjutab nende tunnete sellisel kujul raamatusse jõudmist tänane suhe tollase reisikaaslasega (olgu mainitud, et siin ei ole teemaks romantiline suhe, vaid ongi kaks sõbrannat reisil). Praegu rääkisin ma siis autori kaaslasest esimesel retkel. Täiesti eraldi lugu on sihtkohas leitud kaaslasega, kellega järgmistel reisidel veedetakse aega õlg õla kõrval, siis aga tulevad pikad (viisaga seonduvalt) lahusoleku kuud. Paar aastat tagasi seda lugu lugedes oleksin ilmselt torisenud õhku jäetud suhtestaatuse üle, tänases maailmas näen, et selliseid rändureid on noorte hulgas palju ja romantilises mõttes suhted ongi absoluutselt teise dünaamikaga. 

Ja need tunded, mis valdavad pärast pikka aega lennujaamas taas eesti keelt kuuldes :) Kirjutan alla. Muide, Linnateatri uuslavastuse "Puhkus" kavalehel mainib autor/lavastaja Mikk Jürjens umbes sama. Tõmbab ja tõukab ühekorraga.

Kui nüüd rääkida raamatu teisest peategelasest, Panamast, siis see ei andnud end mulle kergelt kätte. Kui täna keegi minult küsib, et milline see Panama on või mis ma teada sain, siis jooksevad silme ees kaadrid sellest konkreetsest pilvemetsa majast ja Luisist. Jõuga suudan küll meenutada, et oli ka linnaelu, kanal, mõned matkad, esoteerilised tripid, aga ma ei saa Panamat kätte. Võimas loodus ja õhkõrn piir turvalise ja ohtliku vahel (tõmban paralleele Brasiiliaga), aga ei palju enamat. Teised kohalikud inimesed olid äärmiselt põgusad, pea olematud, aga ilma inimesteta on mul keeruline ühe paiga tuumani jõuda. Vist. Samas iga raamat peabki olema isemoodi ja omaenda nägu.

PS. Uskuge või mitte, aga raamatus on ka vastlakuklit mainitud.