Omaan, vol 3

Omaanis on poolpaljalt ringi lehvimisega nagu on (privaatrannaga luksuskuurordid vist lubavad), seega on mõistlik minna sukelduma või snorgeldama. Paati tüüris filipiinlane, tal ilmselt valgest naiseihust savi.

Daymaniyati saarekesed on näiteks üks sobiv koht (võimalik, et ka ainus). Kui paat sadamast väljub, siis koori aga paljaks. Al Mouj sadamast ca 45 min. Siis tunnike snorgeldamist, siis saarele, siis jälle snorgeldatakse ja vaadatakse kilpkonni, siis vaadatakse "seenekest" ja tagasisõit. Selline ligi 5 tundi trippi, kerged näksid ja karastusjoogid, nagu ikka (hind 30 OMR, 66 EUR). Tehakse ka kogu päeva kestvat ja ekstreemsemad tüübid, kes telki vaid reisiajakirjas näinud, võivad ka ööbimisega variandi võtta.

Täiendan. Tegelikult tehakse kuskilt teisest sadamast ja teise suunda veel snorgeldamis- ja sukeldumistrippe. Siis on sihtkohaks Bandar Al Khairan / Bandar Khiran (maismaale oluliselt lähemal, hästi sopiline rannajoon, aga vist ka mõned saarekesed on teemaks). Tasub ka mainida, et kui meri kuri ja Daymaniyati retked ära jäetakse, siis Bandar Al Khairan võib veel täitsa kõne alla tulla, sest nii kaugele avamerele minekut ei ole. 

Aga jah, D. saarekesed on suht lagedad, puu varjus istumisest ei maksa unistadagi, mingid madalad põõsaräbalad vaid kohati, aga need päikese eest ei kaitse. Nii et lugemiseks oma nurgakest ma ei leidnudki. Ja igaks juhuks kordan üle, et nagu Omaanis tavaks, siis igasugust mugavusnodi siin randades ei ole.

Kilbude tõttu pool aastast inimest saarele ei lastagi. Siis on lihtsalt paadiga sinna, snorgeldamine, ja tagasi.

Al Mouj sadam Masqati lennujaama läheduses on selline Noblessneri sadama laadne koht, lihtsalt oluliselt suurem (ja lumivalgetes hõlstides mehed pead ise juurde mõtlema). Õhtul promeneerivad nii kohalikud kui turistid, aga tunnike enne seda kogunevad Aasia päritolu lapsehoidjad hoolealustega. Lastel lõbus ja hoidjatel ka põnev.

Lapsi on täitsa palju näha, lemmikloomajalutajaid on vaid mõned üksikud, aga küllap mandunud eurooplane selle kombega nad peagi nakatab. Koerajalutaja muidugi kilekotiga küürakil junni ei püüdnud, selleks oli tal praktiline agregaat, isegi kummardada polnud tarvis. Kui seda kuidagi kirjeldada, siis... no nagu korgitser, äärmiselt delikaatne riistapuu.

"Seeneke"