Oli see vast üks hoogsalt veerev ja kergelt sassis lõngakera. Vaatan siin juba hommikul 4.30 saadik töölaual valget akent ja ei tea, kust pihta hakata. Mitte et aasta oleks halb olnud, aasta oli raske, aga hea. Sest raskused õpetavad ja arendavad ja hoiavad leeki üleval, eks ole.
Kui lakooniliselt numbritekeelde panna: 133 loetud raamatut, 20+ nähtud teatrietendust, 13 filmi, 2+2 remonti, 2,5 toimetatud raamatut, 2 reisi, 1 operatsioon, 0,25 kirjutatud raamatut.
Kuna ma lugemist/raamatuid ja teatris käimist tajun umbes sarnaselt nagu seda, et ma hommikul kaks espressot hinge alla viskan, siis nende osas ma siinkohal pikemalt peatumisel mõtet ei näe (ja eks ole räägitud neist juba omajagu). Nagu ka filmidest. Nagu ka tegelikult kõigist neist teistest asjadest :) Olgu, ma siiski ütlen siinkohal ära, et lavastustest lemmikuks jääb ilmselt "Eneseabiõpik", mida plaanin päriselt ka kolmandat korda vaatama minna. Kino puhul keerulisem midagi esile tõsta, kõik olid nii eripalgelised filmid, ms said vaadatud. Äkki siis mängufilmidest "Orenda" (ikka Pirkko Saisio tõttu) ja dokudest see tüdruk, Roosi nimeks. Nii teine maailm, aga just seetõttu huvitav.
Millest siis üldse rääkida? Märksõnadest?
Aasta märksõna ongi kindlasti olnud kinnisvara. Remonti on tehtud kõvasti. No kohe väga kõvasti. Mai-juuni on magatud üsna võrdselt Tln-Hpsl-Hiiumaa. Niisamuti september-oktoober võrdselt Tln-Vlj-Hiiumaa. Selle kõige kõrval on remondid Tallinnas nagu suvepuhkus (mitte et ma teaks, mis see suvepuhkus on, aga no teoreetiliselt). Kui aga mõelda, milliseid vaateid (vt allpool) need remondiretked pakkusid, siis tasus see end igati ära.
See eelnev omakorda näitab vist, et on mingi rahu tekkinud. Maailma ja muidu asjades. Nagu üks juut hiljuti tabavalt ütles, et elasime nõukaaja üle, elame ka kõik järgnevad. Ja tõesti. Seda värelust-võbelust, mis veel paar aastat tagasi sees oli, enam ei ole. Sest sa võbeled siis, kui mõtled, et oma riigi tasandil peab midagi muutuma, tegema. Järgmiseks saad sa aru, et riigist endast sõltub pagana vähe (tõsi, Eesti on muidugi õhetavate põskedega pioneer, kes püüab kõik korraldused täita topeltkiirusel ja topeltkoguses, aga see selleks). Edasi kirud sa Euroopa Liitu ja loodad selle kiirele kollapsile ja mõtled, et saaks siit EList jalga lasta. Kolmas faas on, kui mõistad, et maailma jagavad siiski kolm suurt ja ega sul nende eest kuhugi minna ei olegi. Või noh, jõuad ringiga tagasi, et oma kodu oleks vaja korras hoida. Sest see, mis siin lähiajal teatud rahva kaasabil juhtuma hakkab, see teeb muidugi murelikuks, viskab veits üheksakümnendate algusotsa vaibi juba sisse. Aga ka sellest oleme läbi tulnud. Me oleme lühikese aja jooksul igasugusest jamast välja ujunud, ajad muutuvad, olud muutuvad. Kukub finantssüsteem kokku, käib korra narkolaine rahvast üle, kuritegevus, võõras keel, tuleme jälle välja, moel või teisel. Ma olen täna väga optimistlik.
Ikkagi on tore see, et eestlane jätkuvalt ostab oma kodumaal kinnisvara ja maad. Välismaalased muidugi jooksevad laiali (meie majas on endiselt peale kahe korteri kõik teised vahelduva eduga müügis, tõsi, omanikud ongi kas välismaalased või segapered).
Kolmas märksõna, ja kindlasti olulisem kui mistahes maailmapoliitika, on mu niudevilja iseseisva elu alustamine. Mul on juba suvest saadik täisealine laps. See on aastale kõvasti tooni andnud. Pikk ja kirev teekond on olnud, palju kasvamist ja õppimist, aga tulemusega võib igati rahule jääda. Mustrid, mustrid, mustrid... mu lemmikmärksõna kirjanduseski, nagu teada on. Aga see on pikem teema, vajab teistsugust vormi ja eraldi aega.
Neljas märksõna on sel aastal olnud juriidika. Palju on loetud, uuritud, natuke ka vaieldud. Mu arvutis on kaustatäied väga ebaseksikaid fotosid. Kahes valdkonnas olen nüüd juba üsna kodus :) Midagi pole öelda, ses osas väga põnev aasta. Ka siin jääb üles teema, mis vajab põhjalikumat tegelemist ja mis annab nii palju ainest, et voolab üle äärte.
Märksõnu hetkel rohkem ei meenugi. Mida veel välja noppida? Omamoodi kogemus oli Maalehele romantikasarja tutvustamine. Ses mõttes, et kogu aeg võiks loetust mõnele väljaandele kirjutada, aga kui ei ole tähtaega kukil, ega siis ikka kirjuta küll, ma tean. Nüüd oli graafik etteantud ja tuli lugeda, tuli kirjutada (siit moraal, et kui keegi annaks mulle ette ühe romaani valmimise tähtaja, siis ilmselt saaksin ma sellega lõdvalt hakkama, lihtsalt mul ei ole seda tähtaega, on vaid posu ideesid). Kogemusena vahva. Sädet hoiavad vist siiski rohkem oma kanalites mulisemised. Tegelikult olen siiani hämmingus, et nt Instagramis raamatukontoga edasi sammun. Insta, mis tundus ainult niisama plämpajate koht, igatahes mitte raamatumuljete jagamiseks, on end hetkel mu jaoks kõige paremini õigustanud. Arvestades, et ma ainult ja ainult eesti keeles postitan, on sealne mingisugune 1300+ jälgijat õige kena tulemus, ma leian. Kusjuures need on valdavalt täiesti reaalsed eestlased, vähemasti põgusal vaatlusel on nii tundunud. Ei ole mingid gregor7390kissxxxx (ära mitte mõtlegi sellist tegelast otsima minna, ma ladusin selle siia huupi) jms kontod. Goodreadsis loomulikult jätkan ka, see on lihtsalt nii kompaktne ja hea raamatute "raamatupidamise" kanal, et oleks patt seda mitte kasutada. Blogis jätkan ka, on küll iganenud meedium, aga samas kõige paremini leitav, kõige rohkem külastatud ja üleüldse.
Muide, siia blogisse ei ole see jõudnud, aga sel sügisel olen toidupäevikut pidanud, seal TAI lehel. Ma ei tea, miks ma alustasin ja ma ei tea, miks pole veel lõpetanud. Loomulikult ei ole mul toidukaalu ja grammitäpsusega ei lähe midagi kirja. Niisamuti ei pungesta ma end koostisosi luubiga lugema. Olen valdavalt suht loominguline. Samas mulle tundub, et mingi ülevaate annab ka nii toimides. Kahjuks ei saa ma tõdeda, et ma tulemuste põhjal oma käitumist suudaksin korrigeerida :) Sellest peaks ehk mõni päev eraldi kirjutama.
Nutikella hakkasin kasutama. Jah, ma tean, et olen ilmselt viimane inimene Eestimaa peal. Kingiti, ega ise poleks sellist nalja tegema hakanud. See ei ole küll veel pikk lõbu olnud ja olen kindel, et mu hoog peagi raugeb, aga hetkel on see mu läbitud kilomeetritele siiski päris hästi mõjunud. Aga ma kordan: see ei kesta kaua! Vähemalt olen ma saanud teada, et mu stressitase on madal. Tõele au andes, tudub mulle, et mu kell suisa nuriseb selle üle, et see nii madal on, aina korrutab, et mõõdukas stress aitaks mind motiveerida. Ma ei allu provokatsioonidele.
HEAD UUT AASTAT!
Head uut aastat!
VastaKustutaHead uut sullegi!
Kustuta