Vihje 10
Türgi jääb Türgiks. Mõni teist on ilmselt lugenud mu hamami-kogemust "Minu lõunamaa" raamatus. Türgi saunale ma seekord veel uut võimalust anda ei suutnud, kuigi see oli hotellis kirjade järgi isegi tasuta :) Türklaste nutikust siiski alahinnata ei maksa. Kui nt Egiptuse hotellides on sageli rannarätikute väljastamine kuskil eraldi letis/majakeses, siis siin oli see spaakeskuse letis. Mõistlik. Mis see tüüp seal letis niisama igavleb, eks ole, las annab rätikuid välja. Annab ka, aga samas muidugi surub sulle spaateenuseid kaela. Meile polnud väga vaja suruda, sest mingit massaaži ma õigupoolest tahtsingi. Minu öelda ei olnud midagi, tüüp pani meile mõlemale prooviks tasuta (ohumärk nr 1!) seljamassaaži. Ise arutame, et no kaks minutit keegi pigistab kaelasooni, ega muud ju ei tehta nagunii.
Nagu massaažituppa saime, kupatati meid lauale pikali, naised, mustad kui öö, hüppasid selga ja läks lahti. Kuna see pidi olema seljamassaaž (päriselt, nii oli ka meile antud lipikul kirjas, ma ei saanud valesti aru saada), siis ma jätsin lühikesed teksapüksid jalga. Kui naine, must nagu öö, neid mult ära tirima hakkas (ohumärk nr 2), siis mõtlesin küll, et mida hekki. Lõpuks oligi nii, et paar korda surgiti jalatalla all, natuke kintsu ja kanni, selga loomulikult ka, käsivarsi ja midagi ehk veel. Hm, see kõlas nüüd veidi kahtlaselt, aga ausalt, midagi selles mõttes kahtlast ei olnud.
Olgu, täitsa okei oli. Mööda koridori leti poole astudes juba arutasime, et midagi võiks ju võtta ja...
Kui siis vastuvõtus ootas meid Väga Tähtis Mees, teeklaasid laua peal (ohumärk nr 3! kuigi teejoomine saadab paljusid toiminguid, siis eriti saadab see ärilisi läbirääkimisi), valge paber ees ja pliiats käes. Oli selge, et nüüd läheb jamaks.
Väga Tähtis Mees üritas proffi mängida, pani meid istuma, võttis letti naised, mustad kui öö, ja lasi neil rääkida, milliseid protseduure meil puha vaja on. Naised olid tegelikult õige napi jutuga, ei teagi, mis keeles pobisesid, nende napi jutu dešifreeris meile Väga Tähtis Mees. Loomulikult oli see kaks korda talla alt kõditamine andnud kohe selge signaali, et me vajame refleksoloogiat (ka sellest olen ma lõunamaa-raamatus kirjutanud). Jalgadele oli üldse veel miskit vaja, millest ma aru ei saanud. Siis muidugi turi ja selg, pinges, hirmus pinges, kiiremas korras on tarvis tegutseda, ja kõik need muud jutud. Näomassaaži oli ka väga tarvis.
Väga Tähtis Mees kuulas mureliku näoga, mida naised, mustad kui öö, rääkisid, noogutas süngelt kaasa, piidles aeg-ajalt meid silmanurgast, et kas mõistame ikka olukorra tõsidust. Siis lubas naistel, mustad kui öö, lahkuda.
Edasi hakkas pliiats kribinal-krabinal paberil poognaid keerutama (ohumärk nr ma ei tea mitmes). Mitu päeva veel olete? Ah et kuus. Väga hea, teeme kohe õige paketi. Meie vastu, et me lähme raudselt mõni päev kuhugi väljasõidule. Oh, pole probleemi, spaa on pikalt õhtuti avatud, laekume hotelli ja tuleme siis oma udupeeneid protseduure saama. Mitu korda rõhutas sõna "VIP". No muidugi, me oleme ju seda nägu, et mingi lihtsavõitu paketiga ei lepiks. Sellise VIP-paketi hind kuueks päevaks oleks hooajal üle tuhande euro, aga meil praegu ilgelt veab, no kohe väga-väga-VÄGA veab, saame mingi viissada kopikatega, puhta muidu eest, eks ole. Kui ta nägi, et need lollid eestlased ikka veel ei kilka rõõmust, rõhutas, et pärast protseduure saame kauba peale hamami külastada. Me ei võtnud vedu. Olgu, ka mingit näonaha koorimist saame, seegi VIPidele tasuta. Kui me ütlesime, et raudselt põleb vahepeal nahk ära ja siis nagu massaaži ei taha kohe sugugi, kuulutas Väga Tähtis Mees, et neil on väga erilised õlid, põhimõtteliselt iga häda vastu aitavad, tulgu mul või nahk maha, nemad saavad mulle ikka massaaži ja igasugu trikke teha.
Kui ta viimaks veendus, hapu näoga, et me viie soti eest talla alt kõditamist ja kaelasoonte pigistamist ei soovi, hüppas järsku püsti, podises midagi letitagusele noormehele (minupoolne vabas vormis tõlge: täiesti mõttetud rotid, anna teada, kui järgmised lollid leiad, tšaupakaa), ja tormas minema.
Kas me oma algselt soovitud massaaži siis võtsime? Ei võtnud. Türklaste ja eestlaste arusaam müügitööst kattub võrdlemisi vähestes punktides.
Kas me lahkudes enda üle uhked olime? Ja kuidas veel! Tulla sellisest tungivalt veenvast kadalipust läbi, see ikka tõstab enesehinnangut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka