Elu küsimusi

Enne meditsiinilisi protseduure absoluutselt hurmav lugemine!

Pirogovi elulõpu-mälestused on oluliselt kopsakamad, LR on ilmutanud neist lõigu, mis võiks kõnetada meid, eestlasi. Siin on põgusalt juttu õpingutest Moskvas ja seejärel õnnelikust juhusest sattuda edasi õppima Tartusse, järgneb ka Saksamaa-periood. Tartu, see juba oli midagi! Ülikoolirahva käes oli võim linnas, elu oli suhteliselt lõbus, kes soovis, sel õnnestus koguni õppida. Näituseks Pirogov ise oli enne Tartut tundnud puudust näitlikust õppematerjalist, kõik oli puha teooria teooria otsa, aga kus on lahkamiseks laibad, kust üldse saab endale selgeks teha mis ja kus on? Tartus sai. Ja oi kuidas Pirogov seda nautis. Sest jah, seni Moskva diplomiga P. arstipraktika oli piirdunud kliinikus vaid ühe haigusloo kirjutamisega, kuhu ta igaks juhuks kuhjas raamatutest loetud haigushooge nii palju kokku, et see "muinaslooks" muutus.

Ja no mis elu! Eksameid tehti tollal dekaani k o d u s. Eelnevalt saatis doktorant sinna "eksaminaatorite kostitamiseks teed, suhkrut, mõned pudelid veini, torti ja šokolaadi." Kujutan juba ette, kui lõbusalt need eksamid lõppesid.

Kui nüüd keegi peaks ekslikult mõtlema, et see P. paarisaja aasta tagune Tartu-vaimustus oli ehk kuidagi eestlastega seotud, siis unustage ära! Nood olid ikka üsna nürimeelsed, P. toob selle kohta mitmeid näiteid, markantseim neist üks kõhukinnisuse juhtum, mida ihuvaevas tobuke "ravis" hobuselooga küljest võetud kellukese prundina kasutamisega. Aga jah, samas nendib P. kaastundlikult, et tšuhhoonets, "vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast. Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti."

Aga jah, need erinevate meditsiini valdkondade professorid olid ühed lahedad ennasttäis kehkenpüksid küll ja loomulikult kõvad rivaalitsejad. Kes ei teadnud anatoomiast midagi, kes leidis, et eelnev laipadel harjutamine ei anna elusate inimeste opereerimiseks midagi tarvilikku, mõned leiutasid keerulisi ja kohmakaid instrumente, mida vaid nemad ise olid suutelised lõikusel kasutama. 

Oo jaa, ja ma oleksin peaaegu unustanud, et kui me rääkime lõikustest, siis oli tol ajal oluline märksõna - ohvri (vabandust, patsiendi) võimalikult minimaalne piinlemine, anesteesiat ju ei olnud. Niisiis tekkis siingi kaks vastasleeri. Ühed leidsid, et valust tekkiva surmašoki vältimiseks tuleb operatsioon sooritada võimalikult kiiresti. Teine leer seevastu, et ainult täpsus ja põhjalikkus annavad edulootust, ehk et mida a e g l a s e m a l t lõikus läbi viia, seda... Njah, siin on üks päris kenake kirjeldus ühest taolisest aeglasest näidisoperatsioonist. Ei pea omama vist üleliia head fantaasiat, et mõista, mäherdused haige hala ja karjed sellist lõikust saatsid. 

Sisu sisuks, ent ka sõnaseade on siin kohati tõeline maiuspala (tlk Ilona Martson). Näide: "Enne minu ärasõitu väljamaale hõivas ta sageli minu kujutluse, kuid ei avaldanud sügavat mõju. Instituudist saadud kasvatuse puudujääke ja pealiskaudset ilmavaadet ei korvanud teised, välispidised väärtused." Ehk siis robustsemalt väljendudes ilus, aga loll.  

Nagu te juba ilmselt aru saite, nautisin ma iga rida sellest raamatukesest ja see läheb tänavuste lemmikute hulka, midagi pole teha.