Kuidas lõhnab Tallinn?

Kellele meeldis saatesari "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu", sellele võiks see raamat ka passida. Kui ma õigesti mäletan, siis Vahter oli ju ka saate stsenarist. Nagu saates, nii ka siin lähenetakse teemale lobedalt, lühidalt ja haaravalt. On konkreetseid fakte, ent ka muhedalt esitatud isiklikke pildikesi sinna juurde.

Kuigi raamatu pealkiri on "Tallinna lõhnad", siis ei tasu seda nüüd ka nii täht-tähelt võtta. Jah, need lõhnad on olnud ühel või teisel ajahetkel siin, ent sama hästi on neid lõhnu olnud teisteski paikades. Pigem on nende lõhnade kaudu avatud lihtsalt mingeid ajaloolõike või iseloomulikke nähtuseid.

Mõtlesin kodust Piritale kõndides, kuidas siis lõhnab minu Tallinn täna? Uksest välja astudes on õhus pitsalõhn, eriti kui mõni laar on kõrbema läinud. Kohe seejärel vürtsmandlite terav ja eripärane lõhn, millele sekka viskab Peppersacki käänu peal permanentselt kanalisatsioonihõngu. Mööda Viru tänavat liikudes on õhus (olenevalt kellaajast) läppunud õllehais ja rääsunud kebab, mäki juures kohe eriti kole lõhn. Õnneks mõned sammud edasi surub lillelettidel leiduv õlilebra ninast välja. Rotermannis ei lõhnagi eriti, kui üldse, siis see üks neljatähelise nimega pagaripood tekitab aeg-ajalt kiusatust. Mõnikord võib juhtuda, et Püha Siimeoni kirikust möödudes on tunda viirukit, aga muidugi mitte alati. 

Ja edasi astudki reipalt juba Reidi ja Pirita teel. Ühelt poolt tunned ehk seda, mis autodel tagant väljub, kuigi eristuvaid aroome on üha vähem. Keerad nospli teisele poole, siis on mõnus ja värskendav merelõhn. Tõsi, olenevalt teelõigust ja tuulesuunast ja veel mitmest tegurist on sageli ka adru lagunemise päris võigast lõhna tunda. 

Ma kujutan ette, et kodanik Vahter istub hetkel arvuti ees ja vuhib juba "Tallinna helisid" kirjutada. Või midagi muud sellesarnast.