Miks kuritegevusest rääkimine meie meeli erutab? Või kas üldse? Viimane küsimus on vist tarbetu, sest muidu ei vilguks meie ekraanidel iga päev ka kõige väiksemad pahateod, ju need ikka klikimagnetid on.
Lugesin hiljuti "Minu Brasiiliat", kus nüüd (paar nädalat hiljem) tundub, et oligi valdavalt juttu idufirma käimalükkamisest ja kuritegevusest. See ongi muidugi B. puhul oluline teema, aga kas ikka nii oluline. Teleekraanil praegu jooksev "Meie aasta Brasiilias" kajastab küll ka muid teemasid, aga eks ikka palju keerleb ka ohu ja turvalisuse ümber. Nädalavahetusel istus meil siin üks pesueht brasiillane (vahemärkus: paadisild sai tänavu erakordselt hilja välja võetud, 27.09, ja väga erilise seltskonnaga, noormees Rio de Janeirost nende hulgas), kes seda saatesarja samuti huviga jälgib. Ühisvaatamine jäi küll laupäeval ära, sest paadisild pole kergete killast ja võtab õhtuks rahva läbi. Talle saatesari väga meeldib, aga ta hoidis kahe käega peast kinni ja ohkas raskelt, et miks nad alati peavad käima favela´des ja rääkima pättidest.
Nagu siin lehel näha, siis viimati lõpetasin raamatu "Eesti muld ja Mehhiko süda". Seal kirjutab autor samuti, et mehhiklased ei taha rääkida narkojõukudest ega kuritegevusest, nad võivad seda omavahel arutada (kuigi alati mitte ka seda, see on tabu, sageli ise kitsamas pereringis), aga natuke kurb ja häiriv on, kui võõrastega kohtudes esimese asjana see teema lauale kerkib. Ja kas sama ei ole mitte ka Itaalia lõunapoolses otsas? Oli vist koguni "Minu Sitsiilia" alapealkiri "Maffia kohta mitte küsida".
Praegu läksid mul siin muidugi meelevaldselt ühte patta pisihuligaansused ja raskemad kuriteod, aga mingil põhjusel need mõlemad siiski huvitavad inimesi. Ja vist mitte ainult kuhugi võõrsile reisides, vaid ka niisama. Võib-olla üliturvalisest riigist pärit olles võib tõesti olla tegemist hirmu ja õõvaga, aga ma mõtlen, et näiteks eestlased ju praks küll mõistma, et see kõik ei ole nii dramaatiline. See, mis 90ndatel meil toimus oli kohati väga sarnane. Inimelu maksis võrdlemisi vähe, röövimisi ja kadumisi oli õige palju ja noh, eks kõik ametnikud olid ostetavad ja müüdavad. Küllap muidugi oli ka sel ajal välismaalasi, kes kartsid siia reisida (tõsi, täna kardavad osa neist jälle) või kelle esimesed küsimused olid seotud, kus ja millal liikuda ja kuidas end kaitsta pahalaste eest.
Ma arvan, et mida rohkem ja süvenenumad kuritegevusega seotud stereotüübid, seda rohkem peavadki kohalikud neist küsijatega rääkima ja vajadusel hirme maha võtma. Kui teema maha salata ja puudutamata jätta, siis kasvatab müstilisus teema veel suuremaks. Ma näiteks ei solvu, kui keegi tuleb Eestisse ja ütleb, et ma mõtlesin, et teil siin Ida-Euroopas on nii või teisiti või kolmandat moodi. Ise tahame me olla pigem põhjamaa kui Ida-Euroopaga kõrvutatud, aga kui endiselt käib kaasas mineviku taak, siis pigem üritad seda selgitustega muuta, sest nii on kõige tulemuslikum :)
VastaKustutaKui keegi läheks tegema Brasiiliast saadet ja faveladest sõnagi ei räägiks, oleks pigem see veider. Kõik on kuulnud, et mingid favelad on, aga paljud täpselt ei tea, mis need on, kuidas tekkisid ja mis seos neil kuritegevusega on. Imelik selle peale solvuda, kui neist teemadest räägitakse. Nad ju ometi eksisteerivad ja on kohaks, kus pätid toimetavad? Isegi Tuuli saates käis ööläbi narkojõmmide pidu. Või olid need täitsa tavalised kodanikud, kes seal nii kõvasti muusikat mängisid, et teised magada ei saanud?
Kuritegevusest peab kindlasti rääkima, eriti kui reisid võõrale maale on hea teada millist käitumist, milliseid piirkondi ja millal vältida et mitte kohalikele pättidele "vastupandamatuks ahvatluseks" osutuda.
VastaKustutaOn ju terveid riike mida justnimelt kuritegevuse pärast on mõistlik vältida ja teisi, kus põhimõtteliselt pole midagi karta. Üldiselt annab nii välisministeerium kui reisijuhid suht head infot.
Nõuka ajal oli Tallinnas piirkondi, kus võisid pea garanteeritult pimedal ajal peksa saada, enamasti muidugi "vennasrahva" asustuspiirkonnad. Turvalises Torontos pole tervislik mõnes linnaosas ringi käia, USA linnadest rääkimata.
Rääkima peab aga mitte probleemi üle paisutama.
Jaa, rääkima peab, aga veidi peaks tasakaalu sättima. Meie siinne elu pahupool pole muidugi võrreldavgi Brasiilia või Mehhiko suurlinna omaga, aga kui väga tahta, siis annaks kokku panna ka võrdlemisi hirmutav pilt. Ma ise liigun öösiti harva ringi, aga kord varahommikusele lennule minnes võttis mind siin ümbruskonnas õige värvikas vaatepilt vastu - väljutati kõigist kehaavaustest mida iganes sealt tuli, Sõpruse kino ees tehti pinkidel sugu ja muidu oli ka "huvitav", tõsi, otseselt eluohtlik see ju ei olnud. Teisalt ega iial ei tea, kes ja mida tarbinud on, seega olukord võib käest ära minna hetkega. Alles mõni päev tagasi näitas Reporteris mingeid hilisõhtuseid lõike siin Viru tänaval ja Tammsaare pargis toimuvast, Kanuti aias toimuvast kõnelemata. Kõik kokku oli üsna kole (ja ma eeldan, et telemehed ei viitsinud päris öösel seda tiiru teha, ilmselt ikka hilisõhtune jalutuskäik oli see).
VastaKustuta