Ivanoviga on alati üllatav. Ses mõttes, et tema stiil on muidugi suht paigas ja ootamatusi sealt ei tule, aga just see, et üks kord loed ja päriselt loedki ja naudid. Siis aga mingi teine kord ei lähe ega lähe käima. Põhjuseid võib olla mitmeid, ent seekord tundsin esimest korda, et okei, nüüd hakkab pilt kokku jooksma. Siinses raamatus on sageli viiteid eelmistes raamatutes kohatud tegelastele või seikadele. Ja üldse ei ole tähtis, kas oled neid varasemaid lugenud või mitte, lihtsalt kui oled lugenud, siis nüüd asetuvad pusletükid natuke nagu paika.
Emast, kodust, ikka ja alati ka eneseteadvusest ja (mitte)kuulumisest, argipäeva mõjutavad loomulikult Ukraina sõda ja koroona. Huumori poolest meeldis lõik spordihalli nurga taga kohatud eesti tõlkija ja lastekirjanikuga, nende sõjaks valmistumisest. Ivanovil on huumorisoont küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar