Minu Pärnumaa

Oma peas ei oska ma Pärnumaad kuidagi (Viljandimaast) eraldi seisvana võtta. Minu õrn iga Kõpu rabade ja soode serval kulges võrdselt mõlema maakonna piires. Jõudsin ära näha aja, mil Kõpus põhikooli lõpetanud läksid keskkooli Viljandi kõrval sama usinasti ka Kilingi-Nõmme. Kaubaringil käidi samuti mõlemas linnas. K-N-st sai isegi kilekotti ostetud lahtise jäätisega (bussiga!) tuldud, siis paar kilomeetrit jalgsi koju vantsitud ja... jäätist (jäätisesuppi?) konsumeeritud. Marja-seenemetsad asusid suures osas samuti täht-tähelt võttes Pärnumaal. Kukeseenemetsas Kanakülas käisin veel ka 15 aastat tagasi. Marjade kokkuostu viimist mäletan ka K-N, mitte Viljandisse. Nii et ei saa öelda, et Vilbaste meenutusi lugedes ei valdaks mind soe tunne.

Vilbaste Pärnumaa rändab tänases (mõnepäevane retk tuttavatel radadel) ja eilses (võttes lisaks enda elukaarele sekka ka vanemate ja vanavanemate oma). Ootuspäraselt kulgevad lood suuresti looduses, kuigi tõsi, vanasti oligi kõik loodusega rohkem seotud. Siin on metsavennalugusid, 1991. aasta piiri valvamise lugusid, metsloomade orbudekodust ja muidugi üldse kamaluga loomi, linde ja... jõhvikaid. Jõhvikas oli täielik üllatuspomm mu jaoks - 760 vormi! Tõeline põhjamaa viinamari, ilmselt küll oluliselt väekam. Ja muidugi jooksid mul lugedes silmade eest läbi kaadrid pontsakast Lodja postijaamast, Kabli sellest hirmsast linnumõrrast (igatahes lapsesilmadele oli see ilmatu suur ja hirmutav), Allikukivi koobastest (pikk lugu, ma ei räägi) jne, jne.

Toidupeatükk ei olnud pikk, aga pani mind mõtlema. Huvitav, kas neid igasuguseid piimasuppe söödi tollal agaralt üle Eesti või ainult sealmail? Piima-klimbisupp, piima-makaronisupp...? Piima-aedviljasupist räägitakse sageli (tänamatult halvasti, see on absoluutselt jumalik!), aga neist teistest ei räägi praktiliselt keegi, kuigi tõesti-tõesti, ka mina mäletan lapsepõlvest neid. 

Nunnumeeter põhjas hetk oli see, kuidas karude orbudekodus kasvas väike peretütar Maret, kellel hambapesuikka jõudes oli suur segadus, miks tema peab hambaid pesema, aga ümberringi paterdavad karupojad mitte. 

Ja kindlasti meeldis mulle, et keegi ka mõtleb kaasa, mida teevad meie loodusega tuule- ja päikesepargid, see neetud Rail Baltica...

Tunnistan, mulle meeldisid rohkem need vanemad lood, autori enda ja tema esivanemate meenutused. Tänases päevas rändamine oli selline kiirem, üldisem, teejuhilikum, ajakirjanduslikum ühes oma küsimus-vastus variantidega. Teisalt on see muidugi sobilik maiuspala siseturistile, kes tahab minna samale teekonnale, raamat näpus. Silmaringi avardav ja huvitav oli aga igatahes.