Seda raamatut võib lugeda ilmselt kaht moodi. Kes väga tõsiselt kõike võtab, see küllap vihastab ja virutab Goodreadsis kehva hinde (neid on, ja mitte vähe), sest tõesti on see omamoodi tasapaks kulgemine. Kes loeb ja võtab seda kui oma aja last (ilmunud 2002), siis pigem on see lõbustav, ehk ka õrnalt nostalgiline, mänguline.
Kui ma mõtlen end tagasi millenniumivahetusse, siis jah, just nii elati. Laias laastus. Ja ma kujutan ette, kuidas autor mõtles, et fakk, kogu aeg need matšo-mehed võtavad ja jätavad, kepivad ringi, kaua võib, ma konstrueerin hoopis ühe samasuguse naise. Las elab nii nagu tahab, teeb, mida tahab, otsustab ise. Nii sündiski vaba ja vallaline, iseseisev, padukarske kepimutt.
PS. See oli jälle üks praamiriiuli leidudest, maha kantud Hellamaa raamatukogus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar