Ühe 1967. aastal sündinud lätlanna lapsepõlvemälestused, sellised ajastule iseloomulikud. Loed kui kellegi memuaare, aga samas ka kui muhedamat sorti ajalookroonikat, rõhuga ühiskorteri rõõmudel ja muredel. Või tähendab, jäin praegu meenutama, et kas neid rõõme nii väga üldse oli :) Igatahes saavad möödaminnes kajastatud paljud olulised märksõnad. Ja need ühiskorteri teised asukad - paberi pealt lugedes äärmiselt võluv kompott, reaalias ehk ei sooviks nendega koos elada.
Mulle. Meeldis. Väga. Lätlased on harukordselt normaalsed, sellised meie moodi inimesed noh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar