Ühe kassi ülestähendusi

Kettu paugutab ikka no kohe mitmel rindel korraga. Keeleilust võib tema (ja ühtlasi tema eestimaise ihutõlkija Kadri Jaanitsa!) puhul nagunii alati rääkida. Murdekeel, milles on esteetilist naudingut ja mis on kuidagi loomulik ja loetav. 

Autori leivanumbriks on seniajani vist ajalooline romaan, sinna juurde allasurutud rahvakillud (saamid, indiaanlased, keegi ehk veel) või sild mõne tänapäevase teemaga (nt meenub "Estonia" katastroof). Iseloomulikud on väikese inimese suured otsused ja võitlused, tugevad naised, kelles on säilinud loodustarkused ja usaldus oma instinktide suhtes.  

Seekordne lugu kulgeb kahel ajateljel: 1917 - 1940ndad, paar peatükki ka hilisemast ajast (jutustajaks Eeva) ja tänapäev (jutustajaks Kirjanik, kelle vanavanaema Eeva on). Kahe aja vahet sebib ja oma nägemust annab edasi Kass. Mu jaoks ühest küljest küll tore tegelane, aga teisalt väheke ka libe sell, selline muutlik :)

Eelmise sajandi algusotsa ühiskonna silmis ebavõrdne liit Eeva ja Mahte vahel toob kaasa palju raskusi, ent selle kõige kohal on siiski suur armastus. Elu idapiiri läheduses avaldab mõju igapäevaelule, ennekõike Mahte Venemaale minekule, Eeva jääb teadmatuses maha, lisaks läheduses elav Mahte pere, kes miniat ei tunnista. Jah, ajast aega on noori mehi hullutatud nii ida kui lääne poolt - Kettu jutustab sellest meisterlikult. Aegu hiljem tõdebki Eeva oma mehele:

"Meie olud on olnd üpris segased. Kui nõnna läbi mitme aastakümne vaadata, siis kord tahtsime venelaste hõlma alla, kord säält ää, kord oli Soome Stalini lummuses ja järgmisel hetkel juba Hitleri all. Ja siis tuli veel noid relvavendi, saksmanne, püssiga välja ajada. Üks isevärki sekeldamine kõik, ja kui keski on siin kaotajaks jäänd, siis Soome rahvas ja iga pere, kel poeg ribadeks kas kaevikus vai kambrinukas."

Ja nüüd tuleme tänasesse päeva. Eirasse, Helsingisse. Kirjaniku ja Peabossi juurde. Väga mitmekihiline lugu.  Seda võib lugeda kui üha kiiremini tiksuva bioloogilise kellaga naisterahva lugu (emakssaamise soovi puudumisest kuni selle valuliselt ihkamiseni, sinna juurde ebaõnnestumised, viimase lootuse kustumine, taustal tarbetult räsiv keeruline suhe kirjastuse Peabossiga). Seda võib lugeda ka kui ekslemist loomingulise inimese argipäevas (töised ja isiklikud suhted kirjastuses, tähtajad, loominguline kriis jne).

Nii umbes poole raamatuni suutsin lugeda "puhtalt lehelt", siis sai uudishimu minust võitu :) Inimlik, ma leian. On see kättemaksuromaan alatult käitunud Peabossile? Tundub nii. On see eneseõigustusromaan Peabossi käitumise tõttu sündinud Kettule mitteomaselt ebaõnnestunud elulooraamatule Ismo Alankost? Tundub ka seda. Ma ei tea, kas ja millist järellainetust see Soomes esile kutsus, ent siit kaugema mätta otsast vaadatuna mulle sellisesse vormi valamine meeldib. Võid lugeda kui väga head ilukirjandust, aga ka kui autofiktsiooni.

Minu jaoks läks see raamat tänavuste lemmikute hulka ja ka Kettu omadest on kõige lemmikum.

PS. Leidsin oma otsingute käigus kuskilt sellise mõtte, et kui panna romaani päris elust mees, siis tuleks kirjutada talle väike peenis. Nii võiks teoreetiliselt vältida avalikke süüdistusi, sest keegi ei julge tunnistada, et on tegelase prototüübiks. Kettu päris täpselt nii küll ei ole toiminud, aga kaudselt ehk siiski.

Selle raamatuga sai ka õues lugemise hooaeg avatud, 18.04