Saada mulle link

Mu doku-armastus õilmitseb edasi. Täna (loe: eelmisel nv-l) käisin (saalis kaheksa inimest) vaatamas filmi "Siit ta tuleb, Roosi". 

Kes on Roosi, mis on Roosi? Ma kirjeldan nüüd nii, nagu mina seda nägin, loomulikult ei tea keegi teine peale Roosi enda, et milline ta täpselt on. 

Roosi on väga särtsakas ja avara pilguga tänapäevane noor naine. Seda ägedust on mitutpidist. Ühest küljest jah see lai silmaring ja nagu väike vanainimene olemine (see on kompliment kusjuures). Kuna filmi režissöör Margit Lillak on teda pikalt kaameraga jälginud (vist on kaadreid ühe kunagise teise filmiga seoses, ent ma pole kindel, kas olen seda näinud), siis on tõendusi elutargast muhedusest (või muhedast elutarkusest?) ka kümneaastase Roosi suu läbi. Teisalt on õpingud Saksamaal teda tänaseks ka natuke mõjutanud. Ma vahel vaatan ja mõtlen sellest udru-mudrust, mis neis koolides ja õpilasprogrammides läbi käib, ja see on päris hirmutav. Andekamaid tegelasi ehk siiski ei murra taoline ajupesu.

Roosi eripäraks on õrna ea veetmine mingis ökokogukonnas. Filmis on läbivalt tema mõlemad vanemad, nad on moel või teisel Roosi kõrval kogu aeg. Saan aru, et ema on endiselt mingis kommuunis, elab ängistavas maailmalõpuvalus ja põhimõtteliselt näeks meelsasti, et ta tütar tegeleks vaid ellujäämiseks valmistumisega. Mida vanemaks tütar saab, seda (näiliselt) rahulikumalt ta seda võtab. Vaidlused kisuvad endiselt kirglikuks, aga vestluse saab viimaks lõpetada ema rahustamiseks põlve silitamise ja palvega, et too talle lingi saadaks, see oli armas. 

Roosi vanemad on lahutatud, isa ilmselt samas kommuunis ei ole, aga mis elu ta elab, see filmis vist ei selgunudki. Igatahes tundub tasakaalukas ja rahulik. Ajal, mil Roosi õpib Saksamaal ja peab ilmselt võrrelduna eelneva vabakooli õpikeskkonnaga tulema toime oluliselt suurema koormusega, isa muretseb tema vaimse tervise ja tasakaalu pärast. Muus osas nagu ei tundu Roosile pähe ronivat.

Õigupoolest on tore vaadata täiesti teistsuguste inimeste mõtteid elust. Seal on, mille üle mõelda.

Ah jaa, ühe fraasi võtan veel kasutusse filmist. Filmis räägib Roosi, kuis ta ükskord üritas magama jääda, sest järgmisel päeval oli kas mingi mate töö või eksam vms, äkki oli jutt viiendast klassist (?), aga akna taga tantsisid ja huilutasid kommuuniinimesed ümber lõkke. Kui ta siis lõpuks kurtis, siis vastati talle, et aga see on pööripäev, Roosi! Väga hea argument, jumalik :)

Väike nurin ka. Ma ei tea, kas mul on enda tervisel miskit viga või mis, aga kaadrid olid nii hüplikud ja virvendavad, et mul hakkas natuke iiveldama ja kuna jutust oli ka kohati raske aru saada, siis oli kokku päris kenake pingutus. Kahjuks läks natuke kulda seetõttu ilmselt ka kaotsi, püüdsin küll ingliskeelseid subtiitreid lugeda, aga jah, vaata või teist korda üle.